Kui on lõpp

 

Julian Barnes on kirja pannud loo ajast, aja tajumisest, mälust. Nagu ikka Moodne aeg   haarab endasse kohe esimesel lehel.
 Tony on end elust läbivedanud keskmiselt. Ta on valinud äraelamiseks mugavuse, s.t ta ei eristu millegagi hallist massist. Nüüd, juba vanuigi, saab ta teate, et tema ülikooliaegse armastatu ema on teda oma testamendis meeles pidanud. Ootamatu tähelepanuavaldus manab Tony silmeette möödunu ja õhku jääb küsimus, miks? Taipamine võtab aega. Aga selleks, et mõista, tuleb aega oma mälus tagasi keerata ja luua sellest oma versioon. Esile tuleb üks inetu sisuga kiri, mida olematuks ei tee. Raamat koosneb kahest osast, neist esimene on pikk sissejuhatus teisele ehk tagasivaade kooliaegsele sõprusele, toonasele elufilosoofiale. Ajale, mil toimis sõpruskond 3 +1, kellest 1 on oma intellektilt teistest üle. Jagatakse kõike: oma vaateid, mõtteid, kogemusi. Noor olles on kõigepealt ootus, et tõeline elu ometi ükskord algaks, tunne, et nooruses alguse saanud sõprus ei purune ja siis läheb kõik omasoodu. Kuidas võisime meie aimata, et me elu oli igal juhul juba alanud lk 13. Läbivaks teemaks on aja subjektiivne tajumine. Kõik on võrdeline ajaga. Aeg parandab kõik haavad, aga toob ka minevikust päevavalgele unustatud asjad, mis võivad olla taas haavavad. Mahult õhuke, kuid igas sõnas on kaal. Mulle meeldis eelkõige see, et lõpp ei ole mingilgi moel aimatav. Psühholoogiliselt põnev kogu kogu oma ulatuses.
 Mõningaid ajaga seotud väljanopitud mõtteid: 
Mõned tunded kiirustavad aega takka, teised aeglustavad seda lk 8
Kui me ei suuda mõista aega [...], mis lootust on meil mõista siis ajalugu – isegi omaenese pisikest isiklikku, enamjaolt dokumenteerimata osa sellest lk 70.
Meile peaks olema ilmselge, et aeg ei toimi kinnistina, vaid pigem lahustina lk 73.