Mart Kadastik loob oma romaanis vägagi
inimlikke pildikesi meie ajastu n.ö ühe klassi inimestest:
ajakirjanik, ooperilaulja, doktor, ärimees. Kõik üle keskea
künnise ületanud mehed, igal oma olnu ja ootused tuleva suhtes. Iga
lugu on omamoodi sügav, esile on toodud inimlikud fanataasiad, mida tühjusega
täidetud hing loob. Lood on mingis mõttes iseseisvad, kuid
siiski, kõigi nelja elusaatused põimuvad-ristuvad romaani kestel
korduvalt. Otsitakse seletusi põhjustele ja tagajärgedele,
asjadele, nähtustele, mis on tegelikult nii argised, aga millele
tavaliselt väga ei mõtle.
Lambad kannatavad pärast pügamist mitu
nädalat depressiooni all. Ja hoiavad üksteise ligi –
konsolideerivad oma alanduse. Aga inimene jääb oma häbiga üksi ( lk16).
Eks igas loos on ka „vana hobuse“
suhet "kaerasse". Kuid minu jaoks mitte ainult. Enim meeldisid mulle
huvitavad võrdlused, tähelepanekud ja ladus tekst, mida oli tõesti
hea lugeda. Lisaks on loodud suhteliselt realistlikud pildid vanade
meeste naistest :). Kogu loetu põhjal võib tõdeda, et igas
inimeses peitub väike amoraalne paharet, kui tihti ta selle endast
välja laseb, see on ilmselt iga ühe enda teha.
Ka selliseid ütlemisi,
mida võib võtta tsitaadina oli raamatus rohkesti [...] juhused
joonistavad inimese eluloo (lk 27). Eluhoiak - olla nähtamatult nähtav (lk 22). Igatahes mõtteainet jätkub peale
lugemist ka kauemaks.
Mart Kadastiku esikromaan ja saadud lugemiselamuse tõttu jään uusi ootama.
No comments:
Post a Comment