Homme on ka päev

Raamatut, mille autor on oma kodukandist, on peaaegu kohustuslik lugeda :)

Heli Künnapase kirjutatut iseloomustan eelkõige sõnaga – vastandused. Tema loodud tegelaskujud on ehtsad, nagu elust maha kirjutatud. Peategelasel Kairitil on nagu olemas kõik, mida on vaja õnneks: oma kodu, ihaldusväärne töö, sõbrannad, kindel elukaaslane. Kuid puudu on see miski ja selle puuduva leiab ta pärast pikemaid kõhklusi ja kahtlusi oma kodukandist. Nagu  selgus romaanis, on  ka tegelikkuses sõprusel ja armastusel olemas kaks poolust, tööl ja puhkehetkel samuti. Mis ühel hetkel sobib, ei pruugi seda mitte järgmisel jne. Seega temaatika on argine, tegelaskujud realistlikud ja rahulolematus ongi mootoriks, mis paneb ennast otsima ja oma õiget leidma.

Väga meeldisid mulle need meelespead, - kiire elutempo ühtepidi nagu nõuab memosid, aga teisalt on ikka selline pidev meeldetuletamine stressi tekitav.  Raamatu edenedes ka meelespeade sisu muutus kahtlevamaks, mõtlevamaks. Võib-olla oleksid need memod võinud loo lõpuni välja hargneda?

Kõige rohkem oli minu jaoks loetu ilus armastusromaan. Kusagil ei ole üle piiri mindud, midagi jääb ka aimata. Armas, ladus ja lihtne lugemine!

Peale selle on tegemist väge ilusa kaanepildiga, - see on nagu sümboolne uks homsesse maaellu.