Paleontoloog- taimede, loomade jäänuste uurija.
Kristina Ehin - õrn, habras, naiselik, väga keeruline on teda mingi jäänuste uurijana ette kujutada. Igatahes intrigeeriv pealkiri, mis äratab tähelepanu. Samas sisu oli küll pigem inspireeriv. Oma aja loosse on põimitud mälestuste killud, milles ei ole mingit kronoloogilist ega ka sisulist järjestust. Kõike on esitatud lihtsalt, nii kuidas mõtted, mälestused on tulnud ja läinud, sekka muidugi ka märkmeid päevaraamatust. Oma loosse on põimitud kõige lähedasemate lugusid, perepärimusi. Lisaks loomulikult ka luule, nii tema enda kui ka ema ja isa loomingut.
Ehini kodukoha tunnetus on imetlusväärne, kuid mingi igatsuse maitse on jäägitult olemas.
Tunnen, et ma ise ka muudkui igatsen sügavamat, vaimsemat, lennukamat, ennast teostavamat, loomingulisemat, laulvamat elu, nagu Lindagi (lk 239).
Raamat ei kuulu kindlasti kiirlugemise hulka, ikka vaikselt, peatükk- peatükihaaval, ja paralleelselt hakkavad kerima ka enda mäletuste killud.
Ja muidugi nostalgia, sellest ei pääse, kui on lood
ajas.
No comments:
Post a Comment