Minu Prantsusmaa

Minu sarja raamatu lugemine annab alati tunde, et olen nagu väikese varbaga ka ise sinna maale astunud.  Seekordne minu on ka päriselt minu, sest olen põgusalt ka ise Prantsusmaaga tutvust teinud. Seega oli tore lugeda Eia Uusi kogetut ja omi seoseid luua.

See raamat oligi täpselt selline, nagu on tagakaane tutvustustus – kokteil. Ja mulle kokteilid meeldivad :) Lisaks nii palju kultuuri, teavet tuntud kirjanike ja raamatute kohta - rohkem kui teistes seni loetud minudes. Reisidelt saab ikka kaasa tuua suveniire, aga et sõna souvenir tähendab tegelikult mälu, sellele varem ei osanud mõelda.  Ka mulle näis, et Pariisis võib jääda täiesti tähelepandamatuks, isegi siis, kui sa millegagi väga eristud. Lisaks sain kinnitust, et glamuur on märksõna, millega võib Prantsusmaad iseloomustada, isegi seda osa, mis  glamuurne ei näigi.

Alati on huvitav lugeda neid mineku ja siis juba tagasituleku mõtteid, - seda miskit, mis  ajendab otsuseid tegema. Ja mõnikord ilmselt ongi nii, et pead kusagil korraks ära käima, et saada kinnitust, kodus kõik on kõige parem.

Kõnekas oli lugu raamatupoest, kus inimesed said ka ööbida ning vastutasuks pidid nad poes aitama ja kirjutama iga üks leheküljelise jutu oma elust ning neid jutte on juba viiskümmend aastat kogutud. 

Väga meeldis autori edasiantud meeleolu, natuke nukra alatooniga, aga ometi optimistlik. Igatahes, leian end tihti rääkimast, et lugesin Minu Prantsumaad ja seal oli see ja see koht, järelikult - mööda minust see loetu ei läinud.