Taas kord sattus kätte mehekeskse mõtlemisega raamat, millega algul ei saanud vedama ja pärast pidama :)
Thomas Hettche on õhemapoolsesse raamatusse mahutanud loo lahutatud isa Peteri ja tema teismelise tütre Annika aastavahetuse veetmise sündmustest Põhjameres asuval Sylti saarel, kus nendega koos on ka Peteri kunagine armastu Susanne oma perega. Tegevus on põimunud mälestustega, muuhulgas kuidas naine vastu mehe tahtmist ja terve mõistuse kiuste sünnitab lapse lk 42. Paratamatult selline suhe ei toiminud ja isale jääb vaid võimalus kohtuda aeg-ajalt oma tütrega ja sisemine viha, et ta peab abitult pealt vaatama kuidas eksnaine ei käitu oma lapsega õigesti. Isas tärkab painav soov, mis hakkab teda kummitama, see soov on vägivaldne. Ja lapsest saab paratamatult lahinguväli. Lahing päädib sündmustega saarel. Jutustatul on oluline osa tormil looduses ja inimhingedes, mis ähvardab aastavahetusel saart külastada. Samuti võib tõdeda, et pendeldavas eas lapse hinges, kus piir lapse ja täiskasvanu elu vahel on õhkõrn, möllab samuti torm. Kord on Annika uudishimulik, näidates huvi oma juurte, vanavanemate, saarel olnu vahel; kord lapselikult naiivne ja samas käitub nagu täiskasvanu. Kogu loos on mineviku ja olevik läbipõimunud, ja seda kõike on natuke raske jälgida. Esialgu oli ka raske arusaada, kes räägib, kelle mõtteid on esitatud. Kuid esialgsest takerdusest ülesaanud, tärkab huvi... Avameelselt paljastatakse inimhinge kõige salajasemad sopid ja loo lõppedes ei jää midagi painama.
Inimese juures on eriline see [...], et meil on kaks pärilikku süsteemi – keemiline ja kultuuriline lk 92. Lapsed kingivad vanematele leina lapsepõlve kadumise pärast, perekond on aeg, mis möödub, ja samas selle kaitse all lk 135.
No comments:
Post a Comment