Naiseotsing

Raamatu tagakaane tutvustus lubab  tüüpilist naistekat - keegi hr Don Tillman kavatseb abielluda ja tema teele satub täiesti ebasobiv kandidaat, kes tegelikult osutuski selleks õigeks. Seekord võib öelda, et selline teave raamatu kohta oli meeldiv peibutus - loetu võib liigitada tavalisest klassikalisest naistekast ikka palju enamaks. Tegemist on üdini positiivse raamatuga - ei vägivalda, ei halvustamist, maha tegemist - pigem selline tujutõstja, mida nii kergelt käest ära panna ei saagi.

Loo peategelane Don Tillman oli robotlikult süstematiseeritud mees. Tema päevaplaan järgis süsteemi ning loomulikult ka kõik asjad tema kodus olid süstematiseeritud. Kogu tema töine ja isiklik elu oli kainelt planeeritud, kalkuleeritud ja kõiki tegemisi saatis äärmuslik ratsionaalsus. Lisaks pidas ta oluliseks, et plaanitud tegevused saaksid kavandatud peenusteni, isegi kokkusaamine perekonna tuttavatega vajas kavandamist - ei mingit spontaansust. Tema süsteemses plaanis tõusis päevakorda abiellumise küsimus, mille ta lootis lahendada kavandatud küsimustiku abil.

Ühelt poolt on lugu täielikult läbimõeldud, planeeritud, kalkuleeritud elust, kus kõik asjad saavad juhtuda vaid siis, kui nad on jõudnud varasemalt paika pandud punktideni ehk  sündmus saab juhtuda vaid juhul, kui ta on kavandatud sündmusena, juhustel ei ole rolli elus - seda õnneks siiski pealtnäha. Teisalt on tegemist ilusa armastuse looga, mis üritab murda neid kainelt "ülemõtleva" mõistuse piike. Ja lisaks ka inimese sisemistest hirmudest kaaslasega suhtlemisel, kartusest end narriks teha. Jah, selline hirm võib olla täiesti reaalne ka siis, kui oled geeniteadlane,  elukunst võib olla keerulisem matemaatilisest valemist.

Eriliseks teeb selle raamatu Graeme Simsion´i n.ö tehislik-teaduslik sõnakasutus, on ju rääkijaks professor. Millegipärast kangastus lugedes silme ette Boriss Kaburi "Rops", Ropsi tehisliku keele ja käitumismaneeriga võiks antud loo peategelast võrrelda küll. Ka Rops oskas matemaatikat, kuid käituda ei osanud. Armastus teeb imet...