Üks suur-suur betoonist karp, milles vaid mõned meetrid ja paneelijupp eraldavad inimesi üksteisest - selline on suure korrusmaja elu. Eraldavast seinast piisab, et iga elav tunneks end omas toas piisavalt privaatselt - samas siiski nagu rahvaseas, kuid parasjagu ka üksinda. Ühe korrusmaja elurütmi ja kolme naise elu käsitleb oma raamatukeses Nasta Pino.
Ühte trepikotta satub saatuse tahtel elama väga erineva elutaustaga inimesi, kellest suurem osa üksteist kas üldse või siis lähemalt ei tunne ning millegipärast ei tee ka midagi selle nimel, et see nii ei oleks. Selle raamatu tegelastel on isegi vedanud, nemad kolm, Marina, Salme ja Renata oskavad kokku hoida, üksteist ära kuulata ja tähele panna.
See lihtne, ladusalt loetav raamatuke, vaid 116. lehekülge, mahutab endasse üksinduse ja üksilduse teema, mida hakkab inimene tundma siis, kui kõik on nagu olnud ja midagi uut enam oodata ei oska. Kolme naise tagasi vaatavad lood, millest on tunda kurb-valusat nukrat nooti - oli kord noorus ja ilusad ajad. Kõigil neil on olnud oma elusaatus, millesse on jagunud kannatusi, kahetsusi, ning veidi kurb alatoon jääb varjutama kõigi lugusid - elu ei ole olnud roosamanna. Marina teele veeretas saatus palju komistuskive, Salmele olid tema sisemised hirmud paljuski takistusteks ja lisaks ajastu, mis ei hellitanud ja pani ette sundolukordi Renatale.....
Varasemalt on selline "trepikoja" romaan ilmunud Anne Birkefeldt Ragde´lt 2012. aastal - "Ma teen su nii õnnelikuks". Otseselt neid kahte kõrvutada ei saa, kuid veidi ehk siiski, seda eriti läbi selle osa, kus mõlgutab mõtteid Marina.
No comments:
Post a Comment