Ja taamal laulavad metsad

 

Olin juba päris mitmeid aastaid tagasi kuulnud selle raamatu headusest, aga millegipärast lugemiseks ei ole olnud kas siis sobivat hetke või on mõni teine raamat endale tähelepanu tõmmanud. Minule saabus paras aeg lugemiseks 22 aastat pärast viimase trüki ilmumist.

Tegemist on tammsaareliku „näe vaeva ja tee tööd” looga. Põhjamaised elutingimused on suhteliselt karmid: selleks et pikk talv üle elada, tuleb teha suveti tööd selleks, et oma viljasalved ja aidad täita selliselt, et sealt jätkuks järgmise saagini. Nii oli ka Bjørndalil.   Raamat räägib ühe perekonna kahe  sugupõlve lugu, kus mitu põlve peremehi kaanavad nime Dag. Dag´id on võimsad, uhke olemisega, targa nõuga,  karused mehed, kes on võimelised karuga võitlusse astuma, maid valitsema ja õiglust jalule seadma. Kuid minu arvates olid Dagidest isegi tugevamad nende naised, kes olid erilised juba oma välimuselt – pikad ja sihvakad, kes pealtnäha juba seisuse ja linnapreili staatusega taluperesse ei sobinud, kuid ometi oli neis palju väge, oskusi  ja tarkust eluga toimetulekuks Bjørndalil.

1800ndad aastad, see oli ajastu, kus uskumus üleloomulikesse jõududesse oli vast tugevamgi kui jumalakartus. Ometigi mahtus ka siis inimhingedesse kadedust, ahnust, saamahimu, nimelt vastandatakse loos lõuna- ja põhjarahvad, kellest esimesed olid kadedad põhjarahva oskusele ja tarkusele toime tulla ka siis, kui loodus ei andnud võimalust just kõige rikkalikumalt oma salvesid täita.

Kuna tegemist on 19. saj algusega, siis ajastu sünge pitser ei jäta maha hetkekski. Tegevused hüplevad üle aastate, aga see ei ole sugugi segav. Eriline tähendus on metsal - sinna minnakse mõtteid koguma, pingeid maandama, jõudu proovile panema, hirmudest üle saama…. 

Olustikukirjeldused toovad esile looduse müstilisema pale. Eredaid mõtteterasid on raamatus palju, tooksin välja vaid ühe, mida Vana-Dag ütles oma miniale Adelheidile: „Niisamuti oli minuga ja Dagiga ka, et me olime emaihust tulles ainult kirvetöö, elu on meid hiljem nii talutavaks tahunud kui me oleme” lk.137 rmt „Tuuled puhuvad Vaimude mäelt”.

Raamat koosneb kolmest osast, neist „Tuuled puhuvad Vaimudemäelt” kannab ka kolmandat osa „Ei lähe kõrvalteed”.Autor: Trygve Gulbranssen

Oli väga tähelepanuväärne lugemine!!!

Vaata ka:
http://marekkahro.blogspot.com/2012/01/unustatud-raamatud-koik-halb-tuleb.html