Minu Hiina

Minna Hiinasse hiina keelt õppima, see on ikka erakordne ettevõtmine. Kes teab, kas hiinlased isegi kõiki oma hieroglüüfe lugeda oskavad :D Leslie Leino pani kokku aga oma kogemustest terve raamatu, milles seda keeleõppimist otseselt käsitletakse ainult pisut.

Raamat algab mõtisklustega rongis, sihtkoht on Hiina. Kui öeldakse, et iga algus on raske, siis läheb see ütlemine selle raamatu osas minu puhul täkkesse. Sissejuhatavad emotsioonid mõjuvad küsimusi tekitavalt ja esialgu on raske kirjutamise stiiliga harjuda. Aga algus alguseks. Minu jaoks oli kogu raamat kohati nagu mõistatuslik hieroglüüf - ühtepidi jooksid kindlad ja konkreetsed faktid, mis kenasti jutustuse sees kandsid edasi Hiina kultuuri, kombeid ja tavasid, teisalt oli üliväga püütud luua täiesti lihtsatele tegevustele värvikaid, mahlakaid kujundeid, mille sisu oli veidi kummastav ja tekitas nõutust. Kord ollakse kõrvaltvaatleja, aga samas jälle otse selle möllu sees. Samas sellist virr-varri on siiski põnev lugeda, sest midagi etteaimatavat ei saagi olla meile nii kauge kultuuri juures ning etteaimatav ei ole ka Leslie kirjutamisstiil ja mõttelaad. Sellesse minu-sarja raamatusse on autor avanud kindlasti keskmisest rohkem iseennast ja seda just läbi eriskummaliste võrdluste.

Üks näide seni käimata paikade avastamisest:

Uute lehekülgede avanemine on kui sisenemine neitsihoovi, aeglane hävitustöö, mida ma rattaga ringi liikudes laiali külvan. Hävitada jumala eest need puhtad raamatulehed, mida ma üldse ei talu, sest need on kui alasti naisekeha, mille ma pean barbari moodi rüvetama. Neitsivaluga. Et saaks kirikuraamatusse kirjutada käidud kohtade peale „näinud” ja panna lemmikkohta risti. Lk 63

Selliseid kohti oli raamatus rohkesti ja tegelikult on need meistriklass omaette.

Vaatamata tavapäratutele võrdlustele oli lugemine väga meeldiv kogemus.

Veel  räägib oma loetust: http://maemaailm.blogspot.com/2014/05/minu-hiina-leslie-leino.html