Olen üsna suur Norra kirjanduse austaja, aga Linn Ulmannilt
midagi varem lugenud ei olnud. Seetõttu olid ootused küllalt suured. Paraku
millegipärast ei edenenud nii väga see lugemine,
võib olla olid just liigsed ootused takistuseks.
Kriminaalsest algusest kasvas välja pigem ühe perekonna
lugu. Pealtnäha traditsiooniline perekond, isa, ema ja kaks last, kuid probleemid
ja täiskasvanutega kaasaskäivad saladuste varjud mingis mõttes rikuvad selle
traditsioonilisuse. Kavas on ema 75nda sünnipäeva tähistamine ja selle sündmuse
valguses mõeldakse sellele, mis olnud, mis meeldib ja mis häirib. Esile tõusid
pigem negatiivsed emotsioonid ja kõik pereliikmed käisid n.ö üksteisele närvidele,
seda eri rollides olles. Tütrena ei
meeldinud Siril, kuidas ema istub ja astub, naisena ei meeldinud mehe suutmatus perekonda üleval pidada
jne. Iga pereliige näeb elu oma arusaamade
läbi ja seetõttu esineb raamatus mitmeid sisulisi kordusi. Näiteks räägitakse pea igas loos kandva pereliikme silme läbi ema (ämma)
alkoholilembusest. Tõsine probleem ju, aga see muutub kohati tüütuks. Kuid
toimunud oli ka mõrv, aga selles loos jääb peresuhete varju ja otsest
lõpplahendust ka ei leia.
Kirjutamise stiil on ilmselgelt omapärane ja ainulaadne. Ülejala
kiirustades ei kirjeldata ühtegi emotsiooni. On hetked olevikust ja mälukatked
minevikust, mille lugemiseks vajad ka ise sobivat häälestatust.
Mõtlemise kohaks on peresuhted: konflikt eri põlvkondade
vahel, üksteisest möödarääkimised ja oskamatus suhelda.
Lugesid ja sellest kirjutavad ka:
No comments:
Post a Comment