Hüljatu

 

Sadie Jones´i esikromaani tegevus toimub 1950ndte Inglismaal, kus väikekodanlik keskklass elas oma mingis mõttes kitsarinnalist elu: olulised olid prestiiž, ühiskonnas paikapandud kindlad normid ja erisused kuulusid tabu alla. Sagedased oli perekondlikud suurejoonelised pidustused ja pühapäeval käidi kirikus, kas siis ennast näitamas või kuulus see ka klassiteadvuse juurde. Mehed olid ilmselt leivalauale toojad ja naised koduperenaised, kes oma igavuse mõnikord alkoholiklaasi uputasid. Miks igavuse? Nimelt ei peetud heaks tooniks, kui peres ei ole majapidajannat ja lapsehoidjat. Peredes valitseva ilusa fassaadi taga elasid vägivald, ükskõiksus, egoistlikkus aga ka lihtsalt n.ö silma kinni pigistamine ja oma vigade mitte tunnistamine.

Raamatu peategelane on poiss nimega Lewis. Ta läks katki päevast, mil ta nägi pealt emaga toimunud tragöödiat ning keegi ei osanud või ei tahtnudki teda aidata. Oma hingevalu trööstimiseks otsis ta lohutust elupõletamisest. Ainuke kes teda mõistab on isa peresõbra tütar Kit. 

Raamat on kirjutatud väga kaasahaaravalt, ilma erilisi emotsioone väljatoomata, kuid siiski nagu filmina jookseb peas selgelt loo süžee ja käest seda enne panna ei saanudki, kui loetud kõik 379 lehekülge. Tegevus toimub episooditi, algab 1945. aastaga ja jõuab välja 1957. aastani. Kui mõnikord on nii, et raamatu lugemisel juba poole pealt piilud ka lõppu, siis selle raamatu puhul on see täiesti kasutu,  vahepealset lugemata ei anna lõpu lugemine midagi.

Sügavama mõttena tõusis minu arvates raamatus esile lapse ärakuulamise küsimus - ei saa lugeda ainult süüdistavaid ja õpetavaid sõnu peale ja siis ta oma tuppa saata. Paraku nii kuulati selles raamatus Lewist ja kuristik isa ja poja vahel aina kasvas. Vaatamata tõsisele temaatikale oli see siiski ka helge raamat – vaadatakse ju raamatu lõpus ikka edasi ainult tulevikku.