Küüditamisest oleme enamasti kõik kuulnud, aga kes otseselt
ise kokkupuutunud ei ole, sellele jääb see teema siiski veidi kaugeks. Ruta
Sepetys on kirjutanud sellest õudust tekitavast osast ajaloos nii ausalt ja
ehedalt, et satud justkui ise sündmuste keerisesse ning vähemalt korrakski
vaatad üle oma senised väärtushinnangud. Teema on koletu, inimesi viidi kodudest,
tembeldati kurjategijateks ja nendega käituti nii nagu ei käituks ka kõige
halvem peremees oma elutute asjadega.
Raamat on ajendatud tõsielusündmustest ja on jutustatud läbi
viieteistaastase Leedu tüdruku silmade. Mõne hetkega oli kadunud kogu senine
elu ja algas olelusvõitlus, iseenda, oma venna, ema ja kaasmaalaste eest. Selles
võitluses jäid ellu need, kes olid tugevad ja Lina seda oli. Kuidagi väga
sujuvalt on näidatud inimkarakteri muutumist ja kohanemist oludega, kui esialgu
oli enamustes inimestes tugev empaatiavõime, siis raske argipäev, nälg,
haigused, külm muutsid inimesi ja ränkrasked tingimused sundisid inimesi
iseendale mõtlema. Kes kuidas. Elatigi päev korraga. Sekka ka mälukatkeid
minevikust. On üllatavgi, et ka sellistes tingimustes sai tärgata armastusealge.
See raamat otsekui haaras endasse ja ega seda enne käest
panna ei saanudki, kui sulgesin viimase lehe.
Lugesid ja kirjutavad ka :
No comments:
Post a Comment