Minu Moldova ilmus juba 2008. aastal, aga kätte sattus lugemiseks alles nüüd, aastaid hiljem. Sellegi poolest on minu arvates Moldova seni vähe käsitletud ja kajastatud maa. Sellepärast on eriti tänuväärne, et Merje Aksli kunagist vennasvabariiki meile pisut lahtiseletab ja veidigi selgust senistesse mõttemallidesse loob.Merje sattus Moldovasse oma abikaasa töö tõttu ja osales ka ise mitmetes projektides, sooviga selle maa ja rahva heaks midagi ära teha. Ise jääb ta siiski selle jutustuse raames küllaltki tagasihoidlikuks, oma isikut avab vaid veidi. Küll aga keskendub ta palju selle maa oludele, mis ei ole just lihtsate killast. Nõukogude pärand on raske kaduma, lokkab vaesus, prostitutsioon ja korruptsioon. Inimesed soovivad minna ära.
On üllatav, et küllalt väikesel territooriumil on veel kaks autonoomset piirkonda: Transnistria ja Gagauusia. Ka neist antakse küllalt üksikasjalik ülevaade ja võrreldakse neid ka suurema Moldovaga.
Tegelikult ütleb autor, et sellel maal nagu ei olegi midagi ilusat. Kiitva hinnangu said vaid mosaiigist laotud bussipeatused. Soovitused vaatata youtubest, kuidas peetakse Moldovas pulmi või milline on populaarseim bänd, on kindlasti tänuväärsed ja vajavad ülevaatamist.
No comments:
Post a Comment