Anita ja UFO

 

Ühe kirjaniku relv on sulepea (tänapäeval muidugi arvutiklaviatuur) ja sellega ta paugutab nii palju kui õigeks peab. Kati Saara Vatmann paugutab oma pere pihta, oma eluseltsiliste pihta, aga kõige valusamalt enda pihta.  "Anita ja Ufo" on raamat, kus ta paljastab ise enda elu kõigi oma vigade ja eksimustega. Nimed on küll muudetud, aga meedia on juba ammu hoolitsenud selle eest, et iga nime taga olev tegelik isik on äratuntav. 

Kogu raamat on üks suur mõtete sasipundar. Nii nagu üks mõte on tulnud, nii on ta kirja pandud. Üks mõte kandub teiseni  nagu siis, kui hakkad oma elus juhtunud asju jutustama -mälestused segunevad, kord meenuvad hiljuti olnud, siis aegadetagused sündmused. 

Raamat eristub ainult Katile omase sõnavaliku ja slängi poolest.  Kui mõnikord sellised ühte lausesse pikitud palju omadussõnu, võivad olla häirivad ja teevad lugemise raskeks, siis selle raamatu puhul on see pigem vürtsi ja värvi andev ja teeb lugemise nauditavaks. Ehteestlaslikult tahame me teada, kuidas teised inimesed elavad ja ka sellega täidab raamat oma eesmärgi . Muidugi on seal palju ahastust, kuid ega halastustki ei anta, eriti oma elukaaslastele, kes näivad loetu põhjal kõige mõttetumad inimesed maamunal.  Nende juurde jõutakse ikka ja jälle ringiga tagasi.   

Paraku on nii, et elamiseõpetust ei anna meile keegi kaasa. Me kõik elame nii nagu oskame, kuigi on vist nii, et liiga sageli me teame, kuidas teised elama peavad.

 Kõik on materjal. Ka dokumenteerija ise. Ja tema lähikondsed. lk 171