Väga ammu ei ole ühtegi tõelist krimkat lugenud. Seekord otsustasin seda viga parandada Lene Kaaberbøli ja Agnete Friisi põhjamaade krimikirjandusega. Tagakaane tutvustus andis aimu jubedast teemast - leitud kohvris väike paljas poiss, kuid et laps oli elus, siis tekkis väikegi lootus, ehk ei olegi nii õudne. Paraku pidin pettuma, oli õudne ja jube ühteaegu, kui mõelda, et selline asi võib reaalselt olemas olla.
Nina Borg on Punase Risti õde. Ühel päeval palub sõbranna tal ära tuua pakiautomaadist kohver. Miski sunnib teda kohvrisse piiluma. Leitud poiss käivitab Nina peas mõtete segadiku, kuid taas kord miski ütleb, et ta peab poisi teadvusele turgutama ja kogu loos selguse saama. Samas otsib poissi ka isik, kes tegelikult pidi kohvrile järele minema. Tagasi ei kohkuta millegi ees.
Lugu ise jookse kokku, nagu puzzle, juba kusagil keskpaigas saad aru, millega on tegemist, kuid puudu on ikkagi need viimased tõetükid, mis saavad selgeks siis, kui on jõutud lõpplahenduseni.
Loo tausatal avaneb õudne inimkaubitsemise teema. Silma hakkas ja häirima jäi üks lause, mis puudutab ka meid, eestlasi. Ei olnud ka eriti keeruline noori Ida-Euroopa tüdrukuid Taani peibutada ja neid Skelb@kgadel müüa. Peks, põhjalik grupivägistamine ja paberitükk vanemate aadressiga kusagil Eesti külas - sellest piisas, et enamik sõna kuulaks. Eriti tore selle maailma küüniliste kaubitsejate jaoks oli tõik, et enamikul tavalistest inimestest oli ükskõik. lk 196
Põnevus on tagatud!
No comments:
Post a Comment