Antagu meile andeks

 

Oma minimalistliku kaanekujunduse ja annotatsiooniga ei anna sari „Moodne: aeg“  eriti palju informatsiooni, ja just sellepärast on etteaimamatu raamatuvalik väga põnev. Seekord lugesin Amy M. Homes´i „Antagu meile andeks“, mille pealkiri ei ütle samuti eriti midagi, kuid seda kõnekam oli lugu ise.

Harry on täiesti tavaline keskmiselt edukas mees, töötab õppejõuna, kirjutab raamatut Nixonist ja on truu oma abikaasale. Päevast, mil ta laseb vennanaisel Janel end võrgutada, saab alguse sündmusteahel, mis muudab mitte ainult tema enda elu, vaid kõigi tema lähikondsete elu samuti. Sündmused hakkavad veerema hetkest, mil vend George tabab Harry oma naisega voodist ning kaotab enesevalitsuse. Ootamatult saab Harry endale perepea vastutava rolli ja raamat harutabki lahti selle pere ja nendega kokkupuutuvate inimeste suhteid ning käitumismustreid.  Seega kriminaalse algusega lugu hargneb sujuvalt palju enamaks.

Enamus tegevusi raamatus ei ole tavalised ning ei toimi lihtsa inimese loogika järgi. Ei tule ju näiteks keskmisel inimesel mõttesse juhuslikult leitud tundmatu tapetud tüdruku telefoni endale hoida põhjusel, et tuntakse end selle tütarlapsega lähedasena. Selliseid ootamatuid ja tavaloogikale allumatuid näiteid on raamatus kuhjaga. Mingis mõttes näivad osa neist täiesti jaburad, kuid sageli on ju ka tegelikus elus olukordi, mis on täiesti totrad, kuid sa ei saa neid vahele jätta.

583 lehekülje mõtted on väga mitmekihilised ja selles loos tuleb minu arvates just kõige paremini inimese muutumise võimalikkus esile. Mõnikord on vaja suuremat raputust, et õpiksid ümber hindama seniseid väärtusi ja mõtleksid selle üle, miks inimesed teevad seda, mida teevad. Seega võiks raamatu pealkiri olla väga vabalt ka „Kõik on võimalik“.  Raamatu minajutustaja on vägagi kohanemisvõimeline ja ka talle kaelasadanud inimesed: vennalapsed, armuksese vanemad jt lähikondsed, ei ole raamatu lõppedes ammugi enam endised.

Kirjanik on osanud luua väga ootamatuid mõttekäike, pikkinud loosse parasjagu musta huumorit ja irooniat ning loonud eredaid mõtteteri. Mõned tähelepanekud neist:

Kõik taandub alati sellele, keda sa tunned, kellega koos koolis käisid, tagahoovis üles kasvasid. lk 255

Meie ees on radu, teelahkmeid, rännakuid. Mõnikord pole meil valikut, oluline on hoopis, mida teeme sellega, mis meile antakse. lk 339

Vanemate kohus on aidata lapsel saada selliseks inimeseks, kes ta juba on. lk 304

Kokkuvõtlikult võib öelda, et see on raamat, mis närve ei kõdita ja nutma ka ei aja, parajalt ootamatu  ning otsekohene, omast kohast ehk jaburgi, kuid ometi on selles olemas see miski, mis köidab ja lahti lase ning mõtled veel mõned järgnevad päevadki loetu üle.

Oli suurepärane lugemine!!!

Kirjastus: Varrak