Klaasloss

Autobiograafiline jutustus Jeanette Wallsilt on haarav esimestest loetud ridadest.

 

Tegevus toimub 60-70ndate Ameerikas. On perekond, kus õpetajaks õppinud, kuid maalikunsti armastav ema on oma mugavustsooni ning laiskuse peitnud sõna „põnevussõltlane“ taha ja isa on alkohoolik, kes elab unelmates, mis mitte kunagi ei täitu. Oluline oleks ratsa rikkaks saada, kuid ükski rahateenimise skeem ei tööta või töötab vaid lühiajaliselt. Kolitakse ühest paigast teise ning kui jamaks läheb, siis sõidetakse minema. Jamaks läheb aga alatasa, neid tekitavad peale vanemate maksmata arvete ka lapsed, kes on sunnitud varakult enda eest võitlema ja hakkama saama nii enda pere olukorra paremas valguses näitamisega kui ka reaalselt küttematerjali ja toidupoolise hankimisega.

See on selline lugu, kus autor on otsustanud kõik oma lapsepõlveelu saladused, millest tavaliselt vaikitakse, välja rääkida. Kui ühtepidi on teema kurb, sest ilmselgelt on need lapsed väärkoheldud, siis toon, millega seda kõike kirjeldatakse ei ole sugugi üleliia kurblik. Nii lihtsalt oli. Raamatu lõpus vanematele suuri etteheiteid ei tehtagi. Olnut ei muuda miski.

Omada selliseid vanemaid on ühtaegu nii õnn kui ka õnnetus. Õnn vast seetõttu, et lapsed kasvasid tugevaks, sihikindlaks, tahtjõulisteks, töökateks, ühtehoidvateks. Kuid kas laste elu peab nii keeruline olema? Õnneks selles loos ajalugu ei kordunud ja selle pere kolm last oskasid end vanemate käitumismustritest välja murda ja luua endale paremad elud, parem tulevik.  

Haarav lugu, mis lahti ei lasegi enne, kui loetud viimane rida ja loetu üle mõeldud mõned päevad.

 

Kui sa ei taha uppuda, siis pead välja nuputama, kuidas ujuda lk 100