Meelespead

Helju Pets on küllaltki produktiivne kirjutaja ja seekord harutab ta lahti ühe perekonna lugu. Tegemist on elulähedase looga, mis algab 40ndate Hiiumaal ja jõuab 50ndate lõppu Tallinnas.

Lugu keerleb vanemateta jäänud tüdruku Ede ümber, keda kasvatavad vanavanemad ja Nõukogude Eesti kool. Propagandamasin töötab jõulisemalt kui kodune kasvatus seda teha suudab ja julgeb. Nii hakkab vanemateta laps ette kujutama, et tema isa on Stalin.  Ede kasvades hakkab talle siiski kostuma kõrvu üksikuid kilde erinevatest allikatest, et on olnud kunagi ka teine aeg. Suur usk oma isakesse lööb kõikuma.

Autor kannab väga hästi edasi külaelu valusid ja ka võlusid, mis avalduvad eriti eri inimtüüpide näol. On Luukere, kes sellest nõukogude jamast suuremat ei pea, kuid nentis humoorikalt, et elama ju peab ja võtta tuleb sellest parim. On pioneerijuht Tiiu, kes ei minetanud inimlikkust ja oskas vaatamata nõudmistele leida oma raja ja suuna töös lastega, millega andis veidigi pealesunnitud totrustest mööda hiilida. On venelannast õpetaja Marina, kes on kannatanud ise piisavalt nii küüditamise kui vägivaldse mehe läbi. On direktor, kelle mõttes mõlgub väike naps, mis aitaks tal mittehakkamasaamisega hakkama saada. On Oskar, kes naases oma perest ainsana Siberist, kuid ei näita üles vähimatki märki kibestumisest. On Igor, kelle elutee hakkab naabrinaise toel veerema üha rohkem allamäge….  

Tegelasi on selles loos palju, kuid kõik on väga selgelt ja meeldejäävalt esile toodud. Kokkuvõtlikult võib öelda, et ladus lugemine, ei ole lõpuni ülenämmutatud ja lahtiharutatud, midagi jääb ka lugeja kujutluspilti. Parasjagu irooniline ja vaatamata ajastu traagikale on ka humoorikad seigad olemas ja eks sellise lolluste tootmise ajastu üle ongi vast kõige paslikum muiata.  

Mis sellest, et raamatus on 487 lk, oli siiski mõnus paari õhtu lugemine!