Läbikäidavad toad

Katrin Johansoni debüütromaani asusin lugema jõuluaegsete askelduste keskel. Kuna jõulud ja aasta lõpp on ka mõtiskluste ja tagasivaatamiste aeg, siis oli selle raamatu lugemise ajastus päris õige. See on kahe, nüüd juba vanaldaste, mehe ja naise oma eludele tagasivaatamise lugu, mida harutab lahti naise õepojatütar, nooruke Ege.

Ege on hakanud külastama suguvõsa survel pansionaadis olevat vaartädi Elsi. Eakalt sugulaselt kuuldud mälestuskild erakukuulsusega Adost  annab aimu nende noorepõlve tutvusest. Ege otsustab ka Adot külastada. Kahe vana inimese juures nähtu ja kuuldu hakkab teda niivõrd huvitama, et vaheldumisi Elsi ja Adot külastades saab ta kild-killu haaval teada neist mõlemast, nende elusaatustest, valikutest, sõprusest, armastusest, kaotusvalust, taasnägemise rõõmust, üksindusest ja neist tundeist, mis võivad osaks saada kahele kangekaelsele ja uhkele inimesele.

Selles loos mängib suurt rolli ka aeg. Tegevus algab 1930ndatel, ajal mil oldi noor. Edasi elades tuli sõda, nõukogude okupatsioon, küüditamine, väljarändamine, vangilaagrid, pääsemine ja taas vaba Eesti.  Selle pika perioodi jooksul nende kahe elud põkkusid ja põrkusid vahelduva eduga, kuid üksteist ei unustatud kuni elude lõpuni.  Mõlema vana inimese jutustatu on vaatamata saatuse keerdkäikudele kuidagi helge ja ilus. Need kaks ei saanud omavahel kokku, kuid kahetsust ja painavat hingepiina sellest neile ka ei jäänud. Pigem peeti väärtuseks oma uhkust ja endaks olemist.

Ege külaskäikudest moodustuvad fragmendid, mida ei saa lükkida ühe mõttelõngaotsa, kord räägib Els ja siis Ado ning ettekujutamiseks jääb piisavalt maad ka lugejale. Samas moodustavad need mõttelõngad ladusa ja kergelt jälgitava terviku. Lisaks huvitavatele mõttekäikudele ja omapärasele süžeele on kirjanik osanud luua kauneid, tundelisi ja värviküllaseid kujundeid. Iga sõna, iga lause omab sügavat mõtet. Kirjeldused on napid ja mingi salapärafluidum jääb mõlema vana inimese ümber kumama.

Oma vormilt küllalt õhuke raamat (184 lk) on sisult oluliselt paksem ja mitmetahulisem, käiakse ju hüppeliselt läbi terve inimpõlve jagu aega. Siin võib edasi mõtiskleda mälu ja aja tajumise üle: kas kõik nooruses kogetu on hilisemas mälupildis alati tõetruu, või on see pigem selline nagu meie kõige paremates unelmates soovitu. Samuti võib mõelda, kas noor Ege oskas endast mitu põlve vanema generatsiooni tundeid ja läbielatut õigesti tõlgendada. Kui palju me ise oleme mõelnud sellele, et meie väärikatel vanaemadel-vanaisadel võiks olla mõni luukere kapis? Kas me tahame seda teada?

Oli suurepärane lugemine, milles oli ohtralt ka tsitaadina võetavaid ütlemisi. 

 

Mõned näited neist:

Täpselt doseeritud tagasihoidlikkus ongi teinekord kõige meisterlikum edevus. lk 17

Mulje on nii subjektiivne asi, et seda ei saagi valeks ega õigeks pidada. lk 21

Inimsuhted on fassaad. Tegelik on vaid see, mis toimub meie sees. lk 37

Huvitav vaenlane meeldib rohkem kui igav sõber. lk 40

Enne kui hakata uksi lahti keerama, tuleb koputus ära oodata. lk 88

Kas üldse on võimalik elada kellegagi koos, ilma et sa ennast osalt ei kaota. lk 180

Olen alati eelistanud vihastamist kurbusele, sest esimene paneb tegutsema, teine aga võib inimese otseteed loidu ükskõiksusesse saata. lk 126

 Kirjastus : Varrak

184 lk.