Peidus lill

 

Seisin riiuli ees silmad kinni, sirutasin käe ja näppu hakkas Pearl S.Bucki Peidus lill. Võib öelda, et mul on hea käsi, sest see mida ma siin lühidalt kirjeldan, oli lugemist ja ka kirjeldamist väärt ;)

Lühidalt öeldes: Jaapanis, Teise maailmasõjajärgses olustikus, kohtuvad Ameerika sõdur Allen ja Jaapani tütarlaps Josui. Algab armastuslugu, mida hakkavad varjutama ühiskonnas valitsevad arvamused, aegade jooksul kinnistunud traditsioonid ja rahvustele omased jooned.

Armastusloost rohkem on see raamat minu jaoks tolle aja ühiskonnas valitsevatest tabudest, suhtumistest, kitsarinnalisusest, aga ka sõdade tagajärjest, mis segas rahvuseid ja rasse. Sõjad sünnivad riigiladviku otsustest, sõdur on seal vaid vahendiks, kes peab otsused ellu viima. Samas on ka sõdur  inimene, ja üks õrn jaapani tüdruk võib panna unustama kõik senised tõekspidamised ja väärtused.

Minu arvates sai mehepoolset armastust nimetada vaid kinnisideeks. See oli sellel ajahetkel, võõramaa üksindusest ja eksootilisusest pimestatud armastus, mis elas kirjavahetuses vast isegi ausamat elu kui hiljem saabunud argipäevas. Ühel hetkel mees märkas, et naine ei olegi nii ilus. Ameerikas ta isegi häbenes teda mõnel hetkel.

Kui klassifitseerida armastuslood klassikalisteks happy-end lõpuga ja õnnetu lõpuga lugudeks, siis Peidus lill on vast see viimane, kuid mitte siiski traditsiooniline. Armastus otsa ei lõpe, vaid ajastu, uhkus ja kaugused on selles süüdi, et selline armastus ei saa olla kestev. Samas hakkas see armastus edasi elama kellegi teise südames ja teisel moel.

Vägagi võõrastav selles loos oli järglaste saamise kartus. Tolle aja arvamiste järgi (see ei olnudki nii ammu) peeti kindla rassiomadusteta lapsi inetuteks. Terved Jaapani orbudekodud olid neid Ameerika sõdurite poolt sigitatud lapsi täis. Sama seis oli ka Ameerikas. Ja keegi ei tahtnud neid?!

Raamatu esimeses pooles ollakse Jaapanis ja see pool meeldis mulle isegi rohkem. Selles oli rohkesti teavet Jaapani vanadest traditsioonidest, peresuhetest, kuidas kaunistati maju, seati lilleseadeid aknaorva (tokonoma). Ameerika poolel oli rohkem vihkamist, petmist ja manipuleerimist. Josui isa oli autoriteet, keda kummardasid kõik, Ameerikas oli Alleni ema see, kelle tahtmine pidi sündima, sest tema käes oli võim. Josui isa vaatamata vanas kultuuris valitsevatele tabudele oli  kuidagi pehmem ja järeleandlikum kui ameeriklannast Alleni ema.

Mõtlemisainet sellest raamatust on ka tänapäeva, mil toimub suur rahvaste ränne, samamoodi rasside ja rahvuste segunemine. Kui uudsusevõlu on kadunud, kas siis see võõramaalane näib sama ilus, sama armas, kui lugu algas?

Ladusalt kirja pandud lugu, mis haaras kiiresti endasse. Süžee on selline filmilik, aga ma ei leidnud küll infot, et konkreetselt selle raamatu põhjal oleks film tehtud.

Oli suurepärane lugemine!

Aeg parandab haavu ja samas toob asju esile, ja võib-olla on nii, et kui nad on mõnda aega sündinud faktiga kohanenud, suudavad nad sellega kohaneda ka kogu ülejäänud elu. Nad võivad koguni pilusilmadega ära harjuda lk 133

Kirjastus: Eesti Raamat

224 lk