Wednesday, January 27, 2016

Norra mets



Seekord valisin lugemiseks Haruki Murakami Norra mets, tundus, et kõik teised on seda lugenud, aga mina veel ei ole. Ja kui ma juba Jaapani lainel (Peidus lill) olen, siis võiks ju seda rivi jätkata.
Lühidalt: Wantanabe meenutab aastatetaguseid tudengipõlve aegu Tokyos, mil sõber Kizuki sooritas enesetapu ja tema külge klammerdus surnud sõbra kallim Naoko, kes oli juba pärilikkuse teel saanud endale ebastabiilse närvikava. Tema ravi toimub omanäolises isemajandavas raviasutuses. Kõik selle loo tegelased on väga üksildased ja eraklikud hinged.
See on kummaline raamat. Erilist kergust sellest ei hoomanud. On ju surm ja üksindus-üksildus vähemalt näiliselt rusuvad teemad. Murakami on loonud väga detailiderohke õhustiku. Kirjas on isegi söögid-joogid, mida söödi, raamatute nimed, mida loeti, filmide nimed, mida vaadati ja muusikapalade pealkirjad ja esitajad, mida kuulati. Samuti vaadatakse väga sügavale inimhinge sisse. Wantanabe oma erakliku olemise, vähese huviga olla normaalsusega ühel pulgal ja teistele meeldida, äratab näiteks egomaniakki Nagasawa huvi ja sõpruse tema vastu. Naomi annab oma keha  Wantanabele, sest ta näeb Wantanabes, kui Kizuki parimas sõbras enese lohutajat. Hinge on ta andnud kaasa juba teispoolsuses oleva sõbrale. Wantanabe aitab auguäärelt üles temast oluliselt vanem Reiko. Raske meelelaadiga hinged vajavad päästjaid.
Norra mets on lugu sisemistest heitlustest täiskasvanuks saamisel. Ühte sirgjoonelist lugu siit välja ei arene, tegemist on sellise loogeliselt kulgeva romaaniga, kus üksikasjadele on pandud suurt rõhku.  Ka need mõtted, mis jäävad tavaliselt iga salamõteteks, mida ei julge välja öelda, on siin avatud. Teose lõpus avab kirjanik ka oma loomingu tagamaid, mis teeb paljutki selgemaks.
Täiskasvanuks saamine on just selline. See on inimeste üksildane võitlus, haavatasaamine, kaotus ja kaotatudsaamine ja siis kõigest sellest hoolimata edasi elamine. Lk 355
Ei saa just väita, et paljalt raamatulõhna nuusutamisest ja lehekülgede puudutamisest muutusin ma juba õnnelikuks lk 41, selleks oli siin liiga palju enesetappe, depressiooni, musta meelt. 
Kirjastus: Varrak
358 lk

No comments:

Post a Comment