Euroopa sügis
Sellist raamatut, kus tagakaane
info põhjal selgub, et juttu tuleb muuhulgas ka eestlasest Ruudist, ei saa
lugemata jätta, eriti kui kirjutajaks ei olegi eestlane, vaid hoopis inglise
kirjanik Dave Hutchinson.
Tegemist on tulevikuaja, 21. saj
teise poole romaaniga. Euroopa on killustunud väikesteks riikideks, Eurooapa
Liidust ei ole midagi alles jäänud. Riigipiirid on taas suletud ja suure
Schengeni asemel on taastatud range passikontroll. Sellistes oludes töötab eestlane
Ruudi ühes Krakowi restoranis kokana. Ootamatult tõmmatakse ta tegevaks ühte
salajasse kulleriorganisatsiooni.
Ootamatu ja omapärane oli
eestlasest Ruudi tegelaskuju. Minu arvates edastati selles loos päris hästi
eestlaste olemust – visa, töökas, sihikindel, sõnapidaja, tahtejõuline.
Raamatut lugedes tekkis huvi - kas autor on seotud Eestiga, kõik Eestiga seotud
taust tundus kuidagi väga õige ja tuttav. Leidsin ühe intervjuu kirjanikuga,
kus ta väidab, et on põhjalikku eeltööd teinud enne kirjutamist. Seda oli tunda
küll.
Vaatamata sellele, et tegemist
oli tuleviku ühiskonnaga ja teadupärast me tulevikku ette ei tea, siis tundus see tulevik tänapäeva seisukohast
vaadates siiski üsna realistlik. Nagu oli raamatus öeldud, et majandus-,
pagulaskriisid ja gripipandeemia olid teinud oma töö ja Euroopa Liit ei pidanud
survele vastu. Ette me ei tea, aga mine tea?! Ideena hea on näiteks triipkoodide olemasolu auto numbrimärkidel,
et maksuliste teede kontrollarvutid oskaksid automaatselt neilt koode lugeda ja
tasu võtta. lk 156
Raamatu esimene pool oli kuidagi
igav, vaatamata sellele, et toimus palju tegevusi, tegelasi oli palju. Kusagil
keskpaigas põnevus kasvas, sest avati
rohkem Ruudi tausta, jõuti välja koguni Eestimaale, täpsemalt Lahemaale,
kus elasid Ruudi isa ja venna pere. Kusjuures Ruudi isal oli idee muuta ka
Lahemaa iseseisvaks riigiks ja isegi laulupidu kavatseti sinna üle viia.
Kui raamatu esimeses pooles suurt
ulmet nagu ei märganudki, siis lõpu poole ulmelisus sisus kasvab. Käiku tuleb
ka nähtamatu riik. Samuti muutub sisu raamatu arenedes kriminaalsemaks. Omaette teema oli spionaaž, kõik olid kõigi spioonid ja lõpuks ei saanudki sotti,
kes kelle heaks töötasid.
Üldiselt võib öelda, et mind ei
köitnud see lugu (v.a Ruudi ja Eestimaa). Küllap ei ole sellised spioonilood minu
rida ja ega ma ulmest ei ole kunagi vaimustunud. Kokkuvõttes meenutas see
raamat ühte igavat action filmi, kus tegevusi
on ülipalju, aga see kõik võrdub nagu „kanad takkus“ sebimisega – midagi kogu
aeg toimub, aga eriti nagu kusagile välja ka ei jõuta.
Meeldis küll (eht eestlaslikult) see töö ja vaev, mida oli
nähtud selle raamatu kirjutamiseks. Ka väljamõeldised ei ole siin juhuslikud.
Kirjastus: Varrak
292 lk
No comments:
Post a Comment