Samet ja saepuru

...on järg raamatule Seltsimees laps, kus suurepärane Leelo Tungal jätkab oma lapsepõlve lugu.

On endiselt 50ndad, Leelo ema ehk memme on vangilaagris ja väikese Leeloga tegelevad isa ehk tatta, isa õed ja teda ümbritsevad inimesed. Leelo on teravmeelne ja uudishimulik plika, kes igavust ei tunne ja küsida oskab kõike. Ainult see igatsus oma memme järele paneb aeg-ajalt kõhu valutama ja teeb meele nukraks.

Vaatamata ajastu traagikale ei ole see üldsegi kurb raamat. Palju on selliseid naljakaid olukordi, mida lugesin muigvel sui.  Leelo Tungal ei ole minetanud ka tänaseks oma lapsemeelsust, kuidas muidu ta oskaks nii ehedalt kujutada end ette lapsena. Kindlasti on siin ka ilukirjanduslikku väljamõeldist, aga ajastutaju on ikka väga ehe. Kartma ja kahtlustama pidi kõike, samas omade keskel siiski julgeti teravmeelitseda ja kõrgema võimu ning elude korraldaja üle naljagi visata. Laps olles tajudki kõike teisiti, natuke kergemalt, muretumalt, lihtsamalt ja ei oska vanemate suure mure taha näha.

Lisaks ladusale loole meeldisid ja mõjusid nostalgiliselt need ammu-unustatud väljendid, mida kasutasid ka minu esivanemad oma kõnepruugis: kuda käbarad käivad; jonnijuurikas ja pläraläraleenu; prosta inimesed; jüsku; kuntskop värk jne. Ning loomulikult tabavad illustratsioonid ja kogu see raamatukujundus väärib vaid kiidusõnu..

Väga ilus raamat ja mõnusalt lihtne ning ladus lugemine!