See ei ole minu Kuuba

 Minu-sarja raamatuid olen lugenud vahelduseks ilukirjandusele päris palju. Seekord hakkas näppu  Lauri Räpi kirjutatud reisiraamat, mille pealkiri ja väga värvikas kaanepilt tekitavad nii palju uudishimu, et tuli oma silmaga üle lugeda, milline see tema Kuuba siis ei ole.

Raamatus räägitakse kaheksaliikmelise reisiseltskonna Kuuba avastamise lugu. Kogu reis organiseeriti ise, s.t palju jäeti korraldamata ja vaadati jooksvalt, kuidas asjad kulgevad. Samas mingi marsruut oli küll väljamõeldud, kuid näiteks öömajad olid broneerimata, transport  ei olnud kokku lepitud ja paigad, mida külastata, ei olnud ka täpselt paika pandud. Avatud oldi kõigele mis pakkus elamusi, sealhulgas tutvuti kohalike umbkeelsete inimesega, külastati lokaale, maitsti sööke ja joodi jooke. Selline organiseerimatus tõigi kaasa paraja kaose ja lõi palju naljakaid olukordi, mida väga täpselt organiseeritud reisi puhul ei saaks ette tulla.  

Kõik see on kirja pandud humoorikalt, asju üle vindi lõbusalt keerates. Suhteliselt ilma piiranguteta räägitakse kõigest, näiteks söögist mis oli saast, kimbutavatest kõhuhädadest, mis põhja alt ära lõid, kuubalastest, kellel turiste nähes hakkasid raharullid silme-ees jooksma, tsikkidest, kes hommikuvalguses nii kenad ei olnudki.  No mõni pohmelli koht oli vast halenaljakas ka ja lisaks võib tekkida väike küsimus, et mis pagana pärast nii kaugele oli tarvis end pohmelli jooma minna?!  Aga kui rumm oli ikka odav, eks siis oli ka ahvatlus seda suurem ning  kambavaim pani ka kindlasti tegema asju, mida üksinda reisides ei teeks. Ikkagi tugevam tunne, kui tuttav õlg on kõrval.

Tegelikult ma täiesti kujutan ette, et selle raamatu kirjutamine oli ka üks lõbus tegevus: kõigepealt see meenutamine, mis tuletas olnut meelde ja ajas kindlasti naerma, ja siis see võrdluste loomine, mis olid ikka kohati nii originaalsed ja tabavad, et lõbustasid kindlasti kirjutajat ennastki. Minu jaoks oli küll neid kohti kohe mitu, kus ma naersin südamest, rääkimata kogu see lugu, millest enamus sai loetud muigega suunurgas. Kuubat oli siin ikka ka. Nii et ainult nalja ja naeru pärast ei pea seda lugema.  

Tore ajaviide!!!

Kirjastus: Tammerraamat

Lehekülgi: 257