Kui vaadata Donna Tartti raamatu
lehekülgede arvu, siis tundub 873
lehekülge tõeline lugemise väljakutse, aga see on vaid esimene mõte. Lugema asudes ei ole enam väljakutsest jälgegi: on vaid raamatu tegelased ja raamat ja aeg, mis lugedes läheb lennates.
Theo Decker on tavaline koos emaga elav 13 aastane poiss. Isa on tal ka, aga isa elab eraldi ja temast ei ole Theol just head mälupilti. Päevast, mil terrorirünnaku tagajärjel plahvatas Metropolitani kunstimuuseumis pomm, muutub Theo elu totaalselt. Valel ajal, vales kohas - nimelt olid nad emaga möödaminnes muuseumisse astunud. Theo teadvusele tulles hakkab ta ema otsima ja jõuab rusudes, tolmus, kaoses roomates ühe meheni, kes oma suremise tunnil annab Theole sõrmest sõrmuse ning ütleb aadressi, kuhu see tuleb toimetada, muuhulgas käsib ka kaasa võtta ühe maali. Theo tõttab koju, lootusega leida ema sealt eest, kuid ema ei ole ja ei tulegi...
Elus ongi nii, et kõik stabiilne võib muutuda ühe hetkega ebastabiilsuseks. Minu arvates oli siin väga hästi avatud loo keskse kuju karakterit, võib-olla isegi rohkem, kui inimene end ise mõista suudaks. Theo armastas oma ema väga ja elas ema kaotust üle raskemalt, kui seda välja näitas. Maalist saab nagu kinnisidee, mälestus emast, ema aseaine, mida kannab endaga kaasas. Samas on temas olemas ka süütunne omandatud võõra vara pärast. Hiljem kui päevad mööduvad narko- ja alkouimas ning avastatakse kuritegelik maailmgi, säilib temas siiski see miski, mis ei lase tal päris põhja langeda.Tal on teadmine, et tema valduses on salajane maal.
Kui esilagu on raamat rohkem peategelase keskne, siis raamatu edenedes muutub tegevus üha kriminaalsemaks. - väärtuslikku maali, mis on ühteaegu nii hirmutav saladus kui ka ilus mälestus, otsivad taga nii kunstikogujad kui ka kriminaalne maailm. Narkot-,alkot ja erinevaid tablette pruugitakse väga sageli, liiga sageli. Minu arvates isegi nii sageli, et on üllatav, et suuremat sõltuvust sellele ei järgnenud.
Kokkuvõtlikult öeldes on see kurva alatooniga raamat petmistest ja pettumustest; sõprusest ja üksildusest; mahajäetusest ja lootusetusest; sellest, et me oleme need, kelleks oleme loodud; ning asjadest, mis on igavikulisemad, kui üks inimelu. Kuigi Theo elu ei läinud just lugeja jaoks kõige lihtsamaid teid pidi ja hukatus oli peaaegu et käega katsutav, jäi temas alles see miski, mis hoidis teda elus. Ta oskas laveerida ja ka juhused mängisid väga suurt rolli, ning üllataval kombel säilisid temas jonnakas ausus ja õiglusejanu vaatamata sellele, et raju lapsepõlv võinuks lasta selle kõik minna.
Ohakalind on kirjutatud väga hästi, pinge on hoitud kuni lõpuni, põnevad kohad vaheldusid sügavama analüüsi ja mõtisklustega. Omamoodi ja ootamatu on sulgudes kasutatud selgitavad laused, mis teevad lugemise kergemini mõistetavaks. Meeli liigutas ja äratundmisrõõmu tõi Arvo Pärdi mainimine, nimelt oli Pärdi muusika Theo salajase armastatu Pippa lemmik muusika. Samas ei olegi nii ootamatu, et kirjanik meie heliloojat raamatus mainib - on ju Pärt maailmas kuulus. Lisaks on tähelepanuväärne, et Ohakalind on kirjutatud meie kaasaja hullumeelse reaalsuse keskelt - ei möödu vist päevagi, kui kusagil ei plahvataks midagi. Väga selgelt on toodud välja rusude alla jäänud lapse mõtted ja see hirmutav teadmine, mis saab edasi: kuhu ma lähen, kes minu eest hoolitseb, kuidas ma hakkama saan?!
Negatiivse poole pealt toon välja raamatu raskuse ja mõõtmed. Kui selline telliskivi endale käekotti poetada (näiteks bussis lugemiseks), siis on karta, et kotisangad ei pea raskusele vastu, ja kaasas vedamiseks on ka raamat liiga raske. Isegi süles hoida on raske.
Nii et kui see, et tõmmatakse ninna mingit ainet, tarvitatakse ohtralt tablette ja juuakse end mälukaotuseni täis, teile närvidele ei käi, tasub see paks telliskivimõõtu raamat valida lugemiseks igal juhul. Selles raamatus on palju seda, mis on inimesele keelatud ja mis hirmutab inimest, kuid ometi nakatas see raamat selliselt, et seda oli raske käest ära panna – loed nagu keelatud vilja, mis on magusam kui ilus ja ladus armastuslugu. Olen täiesti nõus raamatukaanele väljatoodud ütlustega: vapustav, meistriteos, super!!!
Raamatu esimest poolt ma ahmisin sellise kiiruga, et eredamaid mõtteid ei märganud tähele pannagi, seega on ülestähendused raamatu lõpuosast.
Muretsemine on selgelt primitiivse ja spirituaalselt arenemata inimese tunnus lk 783
Sa võid vaadata ühte pilti terve nädala ja siis sellele enam mitte kunagi mõelda. Aga sa võid vaadata ühte pilti ka üheainsa sekundi ja mõelda sellele siis kogu ülejäänud elu lk 798
Võib olla oli hea õnn samasugune nagu halb õnn ja selle adumiseks pidi laskma õnnel enne kohale jõuda. Alguses ei tunne sa midagi. Tunne tuleb alles hiljem. Lk 840
Headus ei tulene alati heategudest nagu ka halvad teod ei tulene halvast … isegi targad ja head ei näe, mida nende teod võivad kaasa tuua lk 842.
Kokkusattumus on lihtsalt jumala viis jääda anonüümseks lk 858
 |
| Sündmustik keerleb Carel Fabritiuse samanimelise maali (1654) ümber. |
 |
| Ohakalind loodusest/allikas: Wikipeedia |
No comments:
Post a Comment