Telgi ja koeraga rännuteel

…on uus ja omanäoline lugemine Marje Ernitsalt. Seekord on peategelane tema ise koos taksikoera Iksiga. Endisel õpetajal, nüüd pensionil oleval Marjel on suur tahtmine minna Jaapanisse, mida ta aga hetkel teostada ei saa. Vajadus aga kusagilegi minna on ja nii alustatakse ringreisi augustikuises Eestis. Teekond viib esmalt Pärnumaa Lemmeranda, edasi liigutakse mööda lõunapiiri Peipsi äärde ja siis Võrtsjärve äärde. Teel kohatakse erinevaid inimesi, kellega põrkumised jätavad kõik väikese jälje tema mälestuste pagasisse. 

Erinevates puhkepaikades üritab ta lugeda kaasa võetud raamatut, Niccolo Paganini elulugu. Lugemine aga ei edene nii väga, sest tähelepanu röövivad teised puhkusepaiga kasutajad ja enda mõtted. Osalt on ta neist teistest häiritud, samas mõnel juhul ka meeldivalt üllatunud. Oma väiksest pahameelt nähtu suhtes püüab ta mõistva suhtumisega mahendada. 

Mina olen meeldivalt üllatunud sellest, kuidas ta on osavalt pikkinud katkeid ja seoseid loonud siia selle loo vahele oma reisilugemisest. Päris lõpuni küll see vastu ei pidanud, kuid sai ju raamatki läbi enne teekonna lõppu,  Laiuse ordulinnuse varemete vahel. Kogu see lugu on kirjutatud meeldivalt lüüriliselt: kirjutaja sisemaailm, mõtted, tunded, kaunis loodus, kuid  nii mõneski kohas kasutatud väljendid „kusema“ ja „mölisema“,  on küll elust enesest, aga sellesse konteksti kuidagi sobimatud. 

Reis ise tundus selline palverännakumoodi teekond, kaaslaseks koer ja iseenda mõtted - tahtmine teisi inimesi näha on, aga omaette, oma mõtete ja mälestustega tahaks ka olla. Igal juhul oli inspireeriv ja innustav lugemine neile, kellel ka hinges reisirahutus ning kindlasti annab julgust juurde neile, kellel on tahtmine „minna“ olemas, aga  julgusest jääb puudu. See raamat kinnitab, et ei pea omama alati suurt reisiseltskonda, reisida saab ka üksinda, eriti, kui on  truu sõber koera näol olemas.

Nii et Marje Ernitsa "Telgi ja koeraga rännuteel" kaasa ja rändama mööda Eestimaad. Ja hoiame pöialt, et tema unistus Jaapanist  ka teostub.

Mulle meeldis!

Mõned väljanopitud mõtted ka:

Tulevik on samasugune illusioon, nagu seinad ja vabadus lk 54

Aeg oli nagu vesi, lahustas mürke ja muresid, lahendas emotsioone ja lasi valel settida ja tõel läbipaistvaks muutuda lk 131

Mul on elus seisukoht, istekoht, liikumisvõime ja olemise mõte ning mul on kodu, kuhu tulla ja kust minna lk 142

Kirjastus: Eesti Raamat

142 lk