Litsid II raamat

Mart Sanderi „Litsid“ esimene osa meeldis mulle väga, seega ei saanud lugemata jätta ka teist osa, mis on taas kord kirjutatud Eesti ajaloost enesest, tuginedes mälestustele, päevaraamatutele, kirjavahetustele, ülekuulamisprotokollidele. Romaanitsükli teine osa keskendub 1941. aastale.

Nõukogude võim on asunud oma tegelikku nägu näitama. Üle maa käib nuhkimiste, salukuulamiste, ülekuulamiste laine, et leida üles Nõukogude korrale kahjulikke elemente. Ei pääse sellest proua Kuke kanala ega proua Kukk ka ise. Kuid vaatamata survele, hirmule, ebakindlusele ja muutunud klientuurile, püüavad ellu jääda nemadki. On aeg, kus keegi ei tea, kes on kelle äraandja, pealekaebaja, koputaja.

Mart Sander laseb sündmustest osa saada distantsilt, kasutades endiselt abivahendina pöördeliste aastate kirjeldamisel lõbumaja. Ta jääb väärikaks lõbumaja stseenide kirjeldamisel ning ei too lugeja ette detailselt ka piinamisi jm selliseid tolle aja argipäeva osiseid.  Lõbumaja näib siin nagu mingi glamuurne, elegantne heategevusasutus, kus kanaema hoolitseb oma tibude eest ja need tibud austavad teda selle hoolitsuse ja õpetuse eest, tasudes oma kehaga. Kõlab nagu paradoks. Kuid Sander oskab kuidagi eriliselt suursugusena näidata neid asju, mis jäävad ju mõttelt sellest väga kaugele.

Lugeda oli väga hea, kuid raamatu lõpust kolm peatükki enne viimast - „Kulla peegeldusi vees“, mõjus pigem eelmise, esimese raamatu osana. Kuidagi väga eemale ja teemas tagasi hüppas see 39nda aasta lugu ning antud kontekstis näis see raamatu pikemaks venitamisena. Kuid sellegipoolest mulle meeldib Sanderi kirjutamise stiil, ja taas kord tema hääl kõrvus, sai raamat läbi paari õhtuga. Vaat millised eelised on staaridest kirjanikel – nad annavad oma hääle kõla raamatule kaasa ;)

Veetsin kaks suurepärast õhtut raamatu „Litsid“ seltsis, ja neid õhtuid tuleb veel, sest raamatu lõpp oli ootamatu ning teada on, et see ei olnud viimane osa.

Kirjastus: Paradiis

239 lk