Uju koos uppujatega

Seekord valisin Varraku nimekirjast Lars Myttingi „Uju koos uppujatega“. Raamatu tutvustuse põhjal võis oletada, et tegemist on salapärase, möödunud aegadega seotud hämara looga. See tunne ei vedanud mind alt.

Lugu hakkab hargnema 90ndate Norras külast Gudbradsdalenis. Edvard Hirifjell (raamatu minajutustaja) kasvab üles koos vanaisaga üksildases mägitalus, tema vanemad on saanud surma 1971. aastal ühe reisi ajal Prantsusmaal, Esimese maailmasõja lahingupaigas. Väike Edvard, kes oli vanematega kaasas, kadus jäljetult, kuid ilmub siiski mõned päevad hiljem välja sadakond kilomeetrit eemal. Tema mälu aga blokeerib mööda läinud sündmused ja kasvades huvitab Edvardit üha enam põlvnemine,  päritolu, ning miks ja mis juhtus Prantsusmaal tema vanematega. Vanaisa on olnud kidakeelne ja eriti palju teavet ta möödunu kohta ei avalda.  Kui Edvard on 23 aastane, lähevad ka vanaisa teadmised temaga koos hauda.  Edvard oli elanud 20 aastat saladuste vaikiva varju all. Vanaisa matusepäeval sõlmis ta leinaga kokkuleppe: ta on inimene, kelle peale surnud võivad loota (lk 97), ning otsustab minna vastuseid saama sinna, kus tema teada võisid mingidki jäljed olnust olla – Prantsusmaale ja Shetlandile. Pikad otsirännakud toovad ka vastused. Kuid need rännakud on pikad ja keerulised ning tuhnida tuleb kaugematel ajalooradadel, kui oleks osanud oodata.

„Uju koos uppujatega“ on ühe perekonna mitme põlvkonna lugu, mille kõrvalt hargneb ka teise perekonna lugu. Lisaks perekondade saatustele peegeldub siin maailma ajalugu ja selle mõjud kogu inimkonnale sh esimese ilmasõja lahingud, objektid, inimesed, nende meeleolud; samuti ka II maailmasõja mõjud.  Nii viiakse lugeja Prantsusmaale Authuille´sasuvatesse Delville´i  metsadesse, mida tuntakse ka nimetuse all sixteen trees of the Somme, kus toimusid I maailmasõja ajal ägedad lahingud Saksa keisririigi ja Briti impeeriumi vahel. Perekonna saatust muutis ka vastupanuliikumise kokkupõrge Gestapoga seal samas Authuille´s.  Kaudseim mõju saatustele algas isegi juba nelisada aastat tagasi, kui Authuille´s tärkas kuusteist pähklipuud lk 222

„Uju koos uppujatega“ on väga hästi jutustatud ja väga hargnev lugu. Igakord kui näib, et nüüd tuleb midagi tõeliselt suurt ja tähtsat selle loo jaoks välja, selgub ikkagi, et see ei ole veel kõik, et see on ainult osake tõest ning lugu kaevub veel kaugemale ja veel sügavamale. Sama moodi kaevab ka Edvard oma mälus, kust siis väikeste terakeste haaval avaneb see viimane päev, mille ta veetis koos oma vanematega.  Kohati küll näib mõni seik ja kokkulangevus lausa uskumatuna, kuid ka reaalne elugi võib olla mõnikord uskumatu, miks siis  mitte ilukirjandus. Millegipärast meenub mulle selle uskumatute kokkulangevuste jadas oma tütre väikene klass, kus oli neli õpilast ja kõik neli olid sündinud järjestikustel kuudel: oktoober, november, detsember, jaanuar, kolm neist 5ndal ja üks 9ndal kuupäeval.  Sama uskumatult põimuvad Daireaux´ide, Hirifjellide, Winterfinchide elusaatused, millega liitub kaks põlve hiljem ka Edvard.

Minu arvates on tegemist üsna mitmekihilise looga, milles olulisel kohal on ka minevik, olevik ja tulevik. Edvard tuhnib minevikus selleks, et teada saada oma päritolu ja põlvnemist.  Minevik peidab endas ka tulevikku mõjutavaid asju. Kusjuures sellisteks mõjutajateks on loodetav varandus, mis paneb raharullid silme ees jooksma ja mõtted tööle, et mida selle kõigega peale hakkan, ja muidugi suhted vastassooga.  Suguvõsa saladuse kaudu õpitakse tundma ka iseennast, oma väärtushinnanguid, ausust ja kindlameelsust. Mõne kohapealt näis küll 23 aastat vana noormees liiga tark ja elukogenud, aga kui mõelda ajastu ja tausta peale (kasvamine koos vanavanematega), siis ka see varajane elutarkus on üsna realistlik.

Raamatu autor on lisaks ka väga suur puidu ja puude tundja ning need teadmised on kenasti selle loo sisse seotud, kusjuures ei muutu need kirjeldused tüütuks ka täiesti võhikule sellel teemal. Üsna peensusteni iseloomustatakse/kirjeldatakse tisleri kätetööd ning tuuakse esile puidu ilu, võlu ja väärtust.  Avastasin ka enda jaoks täiesti uusi nimetusi, näiteks ma ei teadnud, millised kased on leekkased. Kusjuures varem on Lars Mytting avaldanud raamatu küttepuudest, mis on ka eesti keelde tõlgitud. 

Oli väga haarav, ladus lugemine, mille looduskirjeldused, ajalooülevaated, suhted, saatuslikud lood, inimlikud nõrkused jne.. olid kõik kuidagi hästi tasakaalus. Lugejal on kindlasti sama põnev, kui minategelasel, kes on nagu uuriv, analüüsiv ja teadasaamiste ootustest ärevil detektiiv.  Raamatu  lugesin läbi peaaegu ühe hooga, sest mõtte kiskus ikka ja jälle raamatu juurde.     

See on raamat, mis kõnetab kindlasti paljusid, olenemata soost, vanusest, rahvusest ...

Mulle meeldis väga!

Kirjastus: Varrak

383 lk.

Kirjutasin välja ka ühe mõttetera.

Vale on vist nagu viin… Sa pead pidevalt jooma, et oma joomist iseenda eest varjata. Aga võib olla on tõega enam-vähem sama lugu. Et tuleb juua, kuni pudel tühjaks saab lk 77

Raamat algab Bob Dylani laulu Mr. Tambourine Man sõnadega: