Palved röövitud tüdrukute eest

Seekord sattus mulle näppu Jennifer Clementi „Palved röövitud tüdrukute eest“. See on täpselt selline raamat, millelt ei oska midagi oodata ja seda ootamatum on see, mida sa sellest lugemisest teada saad ning millised mõtteid tabad end pärast lugemist mõtlemast.

Mehhiko Guerrero osariigis valitseb anarhia, korruptsioon, seadusetus. Narkojõugud on allutanud oma hirmuvalitsemise alla politsei ja poliitika. Väikeses külas USA piiri ääres elavad enamasti emad ja tütred, mehed on läinud üle piiri tööle ning rahasaadetised ja kodu külastused harvenevad ajas. Ega neid mehi niiväga ei oodatudki, sest halvemal juhul võis saada sellistest külastustest kaasavaraks HIV. Ainsad kohalikud mehed elutsesid maasturites, sõitsid mootorratastega ja ilmusid välja eikuskilt, AK-47d õlal rippumas lk 12. Emad maskeerisid oma tütreid ja lasid neil poistena või inetutena välja paista. Ilu ei ole siin taevakingitus, ilu on siin tegelikult lausa eluohtlik, ilusad tüdrukud on saagiks narkoparunitele.

Ladydi kasvab emaga, samamoodi kasvavad ka tema sõbrad. Emad elavad teleri rütmis, kuulavad automootori mürinaid ja pagendavad oma tütreid peitu põldudele kaevatud aukudesse, et säästa lapsukesi sattumast röövijate meelevalda. Inimelu ei maksa sellel maal mitte midagi. Seda teavad nii raisakotkad, kes kontrollivad oma kullipilguga seda maapealset põrgut kui ka tüdrukud, kes kuulavad oma emade jutte ja tunnetavad ohte. Suureks võib kasvada ka ilma lapsepõlveta.

See on raamat lootusest keset lootusetust. Laps tajub asju oma noore ja veel rikkumata mõtlemisega. Tema hirme ei kontrolli veel kindlad faktid ja kinnitatud teadmised, temal on ema, kellele saab toetuda isegi siis, kui see ema ei näi just kõige toetavam olevat.

Soovitan!

Kirjastus: Toledo

215 lk