Ööbik

Valisin Kristin Hannahi Ööbiku lugemiseks just seetõttu, et raamat kuulub Varraku ajaviiteromaani sarja ja sellelt sarjalt tead umbkaudu, mida oodata. See ei tähenda muidugi seda, et see sari oleks „nagu ühe vitsaga löödud“ ;)

See on vana ja haige naise Vianne tagasivaade tema enda ja oma noorema õe Isabelle loole Teise maailmasõjaaegsel Prantsusmaal. Ajale, mil oldi veel noor ja ilus ning usuti siiralt, et kõik hirmutav on kusagil kaugemal, et see kõik ei saa juhtuda meiega. Vaatamata sellele, mida uskus üks noor naine, tungisid natsid siiski Prantsusmaale, allutasid valitsuse oma mõju alla ja laiendasid haaret selliselt, et igapäevaelu muutus teiste rahvuste kõrval ka kõigile prantslastele pöördumatult. Lugu on jaotatud kaheks: kord tuleb esile Vianne lugu, siis Isabelle lugu. Paari peatüki all tuletab ka loo jutustaja lugejale meelde, et tegelikult on ta juba vana ja vaatab ajas tagasi. (Lugedes kipub see ununema). 

Vianne oli tasakaalukas ja alalhoidlik naine, kes pidi saatma abikaasa rindele ja majutama oma kodus Saksa kõrgemat sõjaväelast.  Talle vastandub tulisem ja hulljulgem õde Isabelle, kes arvas, et ta peab andma ilmtingimata oma panuse Prantsusmaa heaks. Vastupanuliikumisega ühinemine on juba raamatu alguseosas ette näha ja Isabelle seab ohtu nii oma elu, kui ka oma lähedaste elud. Paraku ei saa ka Vianne igavesti vagur olla ning tegelikkuses on nad õega sarnasemad kui enesele tunnistada oskavad.

See on raamat naise rollist ja kohanemisest sõjaoludes, peresidemetest ning kodumaa armastusest. Ühelt poolt oli naise roll hoida alles kodu ning püüda püsida ise elus, sest mehed on rindelt koju oodata, lapsed vaja suureks kasvatada. Teisalt tundsid naised, et nad saavad midagi ära teha oma kodumaa heaks ja vaenlase vastu. Peresidemed, mis pealtnäha olid haprad, osutusid tegelikult tugevamaks. Sõda muudab suhtumisi. Oma lähedaste heaks ollakse valmis tapma, isegi siis kui see lähedane on sinu elu ohtu seadnud ja sa tajud, et sulle sümpaatseks saanud vaenlane võib ohtu kujutada kogu sinu perele ja tulevikule. Lisaks on oluline säilitada meelekindlus pealesunnitud saladuste hoidmisel.

Mulle meeldis see lugemine, mitte et mulle sõda meeldiks, aga need suurepärased karakterid, mis olid visad ja pealtnäha kõigutamatud-paindumatud, aitasid kergelt samastuda ja elada rolli täiega sisse. Väga hästi on siin edasi antud, kuidas suudab inimhing vastu pidada temast mittesõltuvates oludes, kui tugev on tegelikult sisendusjõud. Ära mõtle sellele, kes nemad on. Mõtle sellele, kes sina oled, milliseid ohvreid suudad sa taluda ja mis võib sind murda lk 130.  Ka vaenlast on siin näidatud eripalgelisena. Vianne majja paigutatud kapten Becer näis väga inimlik, arvestav ja mõistev. Seda kuni sinnani, mil tema enda elu ja positsioon sattusid ohtu ning ellujäämissoov surus nurka kõik ülejäänud soovid. Samas järgmine ohvitser oli tüüpiline käsutäitja, kes kasutas allutamiseks tugevama õigust ja nautis oma üleolekut.  

Teise maailmasõjaaegseid lugusid ilmub meil üsna sageli. See siin oli üks üsna traagiline lugu, sest sõda ju ongi traagiline. Lõpplahendus ütleb siiski, et haavad paranevad ja armastus jääb kestma. Just sellepärast mulle see ajaviite sari meeldibki.  

Kirjastus: Varrak

429 lk.

 

Lugemise väljakutse 47. teema: kaks samasuguse pealkirjaga raamatut.