Inimene puudlinahas

Kui oled lugenud mitu suure story´ga lugu järjest, siis on vahelduseks väga hea lugeda toredat loomalugude raamatut. Seda enam, et Kertu Soansi „Inimene puudlinahas“ pakub lugejate sihtrühmaks 8-101 ning selle raamatuga algab uus sari: tõestisündinud loomalood, kaasaelamiseks nii lastele kui ka täiskasvanuile.

Kertu Soans laseb lugejal osa saada oma lemmiklooma lugudest. Alustab mängukarust ja unistustest päris oma loomast ja lõpuks on olemas ka päris elusad loomad. Ikka sellised tüüpilised: kass, koerad, linnud, merisiga jt. Kõik lood on omamoodi muhedad, lõbusad ja õpetlikud. Kui võib ju mõelda, et mis nendes loomalugudes ikka nii erilist saab olla ja et enamasti on need oma looma lood kõige armsamad omanikule endale, siis tegelikult olid need lood küll väga erilised või täpsemini öeldes: eriliseks jutustatud. Mulle väga meeldis, et iga loo sisse on pikitud ka see, milliseid väärtushinnanguid kujundas üks väike (või veidi suurem) loomake lapses, ning mida annab lapsele ühe loomakese elukaare nägemine. Oma lühikeseks jäänud eluga õpetas beeba fülle [….] kuidas läbi tulla leinakoridoridest, kuidas lasta vaikselt ära põleda valul ja leppida kaotusega nii, et süda ei jää tühjaks lk 89.

Minu lemmikloomaks selles raamatus oli kahtlemata melomaanist merisiga Mustafa, kuid purki kasvama pandud hiirepere lugu oli ka väga lahe, hiirehirmu põdejale natuke hirmutav vast ka. Boonusena meenuvad paralleelselt nende lugude kõrval ka oma looma lood.  Minu mälupildis elavdusid kutsu Palli, kiisu Miitsi ja punane kana.

Kirjastus: Petrone Print

140 lk

Lugemise väljakutse:  43. Raamat, mille leiad raamatukogust „uue kirjanduse“ või „populaarse kirjanduse“ väljapanekust.