Kasvuhoonekoerad
Raamatusõbra lugemislaud võiks
olla tasakaalus. Pärast natuke muserdava sisuga raamatu lugemist on hea lugeda midagi helget ja tujutõstvat.
Selleks sobib väga hästi Loone Otsa „Kasvuhoonekoerad“. On ju loomad tugevad
stressimaandajad ning kohe kindlasti on kirjatükil, mis kõneleb loomadest, sama
mõju.
Loone kirjutab loomadest, kes
elavad tema kodus, loomadest, kellele tema kodu on olnud ajutiseks
peatuspaigaks enne uue kodu leidmist ja ka hüljatud loomadest, kes on vajanud lahendust
oma olemasolu jätkamiseks. Siiski ei ole need lood mitte pelgalt jutustused,
vaid neis on otsesõnu öeldud manitsussõnad: ära võta lemmiklooma, kui sul ei
ole selleks tingimusi, aega, kannatust ja järjekindlust. Lood on kõik muhedad,
mõni ka siiski kurb, sest ühe lemmiklooma eluiga on lühem kui inimesel. Tervet
autori perekonda võib pidada heas mõttes loomahulludeks, sest nad on kõik
valmis hädasolijale appi tõttama kasvõi kell kaks öösel. Siiski vaagitakse abi
andes oma võimalusi ja ka lugudes jääb mõistusehääl tunnetehäälest kõvemini
kõlama.
Kasuhoonekoerad on loomalugude
sarjast kolmas raamat ning sobib suurepäraselt lugemiseks kõigile: 11-101 ütleb
raamatukaas. Vanuse alammäära langetaksin veelgi, sest lood on mõistatavad ka
7-aastastele, kui lapsevanem kõrval veidi selgitab. Igatahes usun, et kõik kes
selle raamatu läbi loevad, ei jäta mitte kunagi oma kiisut või kutsut või
ükskõik millist muud lemmiklooma ilma peale üksinda. Seega soovitan lugeda,
mida varem seda parem.
Kirjastus: Petrone Print
184 lk
Veel räägib:
No comments:
Post a Comment