Sinine laguun

Kui riiulist jäi näppu Henry de Vere Stacpoole „Sinine laguun“, siis tundus päris hea mõte olevat lugeda midagi, mis kannaks (kasvõi raamaturidade kaudu) meie villasokkide juulisse pisut soojamaa tuuli.  Raamatu esmatrükk ilmus 1908. aastal ning ka kinolinadele on lavastatud kolm filmiversiooni. Filmist nähtud lugu on turvaline valik – sisu on ette teada ning kujutlusmaailm töötab ka filmi kaudu.

Lühidalt sisust: San Francisco sadamast teele asunud laev sattus Vaiksel ookeanil õnnetusse. Merehädalised põgenesid põlevalt laevalt ning ühte paati sattusid nõod Emmeline, Dick ja vana merekaru Paddy. Hoovused kandsid paadi üksildase, kuid imekauni korallsaare rannale. Saar oli aga nagu loodud sellistele merehädalistele: soe kliima, külluslik loodus pakkus nii söögi kui joogipoolist ning oli omamoodi kaunis, turvaline pesake. Selline idülliline elu kestis vana Paddy surmani. Sealt edasi algas ilus Aadama ja Eeva lugu.

Nii et see lugu rääkis õnnest ja õnnelik olemisest ning sellest, et inimene on loodud elama silmitsi loodusega. Eluliste vajaduste tarbeks pakub loodus küllaldaselt kõike, inimene peab oskama vaid seda kasutada.  Kuid siiski vajatakse peale söögi, joogi ja ulualuse enda kõrvale inimest, kellele toetuda, kes annab elule mõtte, sisu, ilu ja armastuse.

Ilus, romantiline lugu on kergelt loetav, parasjagu põnev ning lõpuread lasevad edasi mõelda nii ja naa. Ja kui paradiis on tõepoolest olemas, siis asub see just sellisel saarel ;)

Inimese mõistus ei arene, kui ta on maailmast eraldatud, isegi siis mitte, kui ta elab ürgselt ja õnnelikult nagu metslane lk 108

Kirjastus: Eesti Raamat

175 lk 

Lugemise väljakutse  35. teema: raamat, mille pealkirjas on värv.