Midagi on valesti

Asjaolu, et kirjanik on oma vanaisa kaudu ka eestlane, on minu jaoks piisavalt suureks huvitekitajaks, seega oli üsna loogiline, et valisin lugemiseks rootsi kirjaniku Martina Haagi „Midagi on valesti“. Tema sulest on ilmunud viis raamatut, kuid antud raamat on esimene tõlge eesti keelde ja põhineb autori isiklikul lahutuse kogemusel. Seega on kõik kirjeldatud tundmused, emotsioonid väga selged ja ehedad.

Petra ja Andersi abielu kestis viisteist aastat. Petra arvates olid nad kõik: mees, pojad ja ta ise, õnnelikud ka siis, kui argipäev peale pressis. Kui naine leiab maamajast voodi kõrval olevalt öökapilt küünlajala, on hinge külvatud kahtluseuss, mis hakkab üha enam ja enam närima. Tundlik vaist ei petnud ja Petra asub oma abielu eest võitlema. Ühepoolne võitlus ei vii aga kusagile, ja ta otsustab sõita tundrusse matkamajakesevahiks, et seal üksinduses kirjutada lahutusest raamat ja mõelda oma mõtted selgemaks.

„Midagi on valesti“ on raamat pettumisest ja sellest, et ei uhkus ega alandlikkus ei aita muuta seda, mida muuta enam ei saa. Armumise eest ei ole keegi kaitstud ja kui see juhtub sinu armastatuga, siis kukub maailm totaalselt kokku ning kõik katsed olukorda muuta viivad mitte kusagile. Sest muuta saab ju vaid iseennast, kuid kui hing on haige, kaotusvalu suur, siis tee enesemuutmiseni võib viia läbi hulluksminemise serva. See on minu elu, selle tõdemuseni jõudmiseks tuli Petral heidelda üksilduse, üksinduse ja suure hingevaluga. Väga detailselt ja ausalt on kirjeldatud, mida tunneb üks mahajäetud, ärapõlatud, hüljatud naine ja väga lihtne oli end mõelda Petraks ning tunda, elada läbi tema kaotusvalu. Samuti ei alahinnata selles loos seitsmenda meele, ehk intuitsiooni olemasolu (sellele viitab ka pealkiri). Kui on midagi, mis tundub kahtlane, siis tavaliselt see ju nii ka on.

Mulle meeldis väga, et see ei olnud vaid enesekeskne teise poole süüdistamise lugu, vaid pigem endasse vaatamise ja kõikide haiget tegevate ning mõistetamatute tunnete läbi elamine. On nii inimlik mõelda, et kui ma midagi teen paremini, äkki oleme siis perekond edasi, äkki siis teisele poolele piisab selleks, et jääda. Lihtne on mõelda, et see on ju vaid üks suhe, üks kooselu, ise oled ju alles.

Väga meeldis ka, et lugu olid kirjutatud kahest perspektiivist: kord mõtleb Petra end oma abieluaegadesse ja teine on hetke elukord tundrus. Eneseotsimine tundrus tõi tegelikult ju klassikalise abielulahutuse kirjeldusse juurde õigeid meeleolusid, sest tundru elusse on sisse toodud ohtlikke hoovuseid, kahtlusi, hirme ja minu arvates vastasid need kurjakuulutavad loodusekirjeldused, müstilised legendid ja viited salapärasele ohule väga hästi Petra hingeseisundile: üksik, hirmunud, segaduses, lootusetu.

See lugu oli nii haarav ja endasseköitev, et kulusid vaid mõned napid tunnid muude tegemiste kõrvalt, kui raamat oli loetud.

Kirjastus: Varrak

192 lk