Rannamännid

Mõte, et peaksin läbi lugema Arno Kasemaa „Rannamännid“, tekkis juba möödunud suvel, kui käisin esimest korda Käsmus. Seda mõtet toetas hiljuti kuuldud ühe toreda vana mehe ütlemine: ega ma elujooksul raamatuid lugenud ei ole, kuid nooremana lugesin „Rannamände“, oli hea raamat, ja nüüd tahan jälle seda sama raamatut lugeda. Kui raamat on andnud nii hea tunde kümneteks aastateks, siis on selline soovitus nii mõjus, et lugemisotsus sündis hetkega. Seda enam, et mulle meeldivad sellise Eesti ajaloo taustaga vanad lood.

Raamat koosneb kahest osast. Neist esimene jutustab Põhja-Eesti rannakülade elust ja olust 30-ndatel. See oli aeg, kui küla elu kulges merega ühes rütmis, meri andis leivakõrvase, tööd ja rikkustki. Väikestes külades, kus kõik teavad ja tunnevad kõiki, oli oma koht klatšil, eelarvamustel ning suhetedraamal. Nii et selles loos on täiesti tavaliste inimeste elud, neist vaesematel on pigem olmeraskused, rikastel pigem suhteraskused. Kordamööda kannavad elud endaga kaasa, kord on pilk ühel talul, siis teisel, kord ühel armastajapaaril, siis tulevad mängu teiste suhete keerdkäigud, ning muidugi kurikuulus salapiirituse vedu on üsna keskses rollis. Huvitavad karakterid ja kaasahaarav lugu.

Raamatu teine osa on sõjaaegse ja –järgse aja lugu ja jätkab enam-vähem samade liinidega. Siiski oli minu jaoks teine osa liiga kiiresti kokku võetud, see kätkes liiga pikka ajalooperioodi ja oli natuke napp. Oleksin tahtnud veel lugeda!

Kirjastus: Eesti Raamat

I osa 320 lk