Vaikelu leivaraasukestega

Seekord sattus minu lugemislauale Anna Quindleni „Vaikelu leivaraasukestega“. Tagakaanel olev tekst eeldas kerget meelelahutuslikku lugemist ja meelelahutust vajame aeg-ajalt kõik.  Anna Quindlenilt on varasemalt tõlgitud eesti keelde „Hoopidest hoolimata“, kuid selgub, et autor on üsna produktiivne looja.

„Vaikelu leivaraasukestega“ on ühe juba keskeakünnise ületanud naise lugu. Lahutatud Rebecca jätab oma senise elukeskkonna ja kolib elama linnast pärapõrgusse. Tema karjäär fotograafina on ohus, pangaarve ahtake ja tulevik tundmatu. Kannapööre elus pakub aga uusi võimalusi ning üks neist uutest võimalustest on Rebeccast oluliselt noorem katusepanija Jim.

…“vaikelu“ oli ilmselgelt üks vihje sellele, kui tühi on ühe keskmise Ameerika naise elu, et leivaraasukesed on vihje Hansu ja Grete loole, jäta endast maha rada, et keegi oskaks sind üles leida, ära päästa, takistada sind elusalt ära söömast. lk 32

Tegemist on sellise olemise romaaniga, mida ilmestavad ühe vanema naise realistlikud päevad, kus on omad kõhklused, kahtlused, südamehääle hõiked ning ikka minevikumälestused ka. Kõik see on kirja pandud rahulikus tempos ja kuidagi hästi kaalutlevalt ning tõetruult, ja minu arvates raamatu peategelase vanusega ühes rütmis. Vanemas eas ei olda enam nii tormakad, on rohkem kartusi ja kõhklusi, ja ilmselt osatakse olla osavõtlikum, kainelt kaalutletavamad.

Kindlasti ei maksa sellelt loolt oodata suurt kirge, põnevust ja seiklusi. Mingi omamoodi elamuse ta jättis ja tasub lugeda küll!

Tuntusemündi intress aja möödudes üha langeb lk 34.

[…] meeskonnas ei ole „minasid“ lk 99

Kirjastus: Hea Lugu

272 lk