Teisipäevanaiste pudru ja kapsad

Monika Peetzi „Teisipäevanaiste pudru ja kapsad“ on mõtteline järg raamatutele „Teisipäeva naised“ ja „Seitse päeva söömata“, kuid sobib väga hästi lugeda ka siis, kui eelnevad osad on lugemata. Mina nii tegin, ja lugu ei olnud sugugi poolik.

Viiest naisest koosnev sõpruskond  on juba aastaid kokku saanud iga kuu esimesel teisipäeval, nüüd aga ilmneb, et neist üks otsustas kolida linnakärast eemale, maale. Elupaigaks valitud vanast koolimajast loodeti ehitada stressis linnainimeste tarvis külalistemaja. Hoone oli aga kehvas seisus ja maja perenaisel Kikil tuli tunnistada tõsiasja, et selle renoveerimine on keerukam, kui ta oleks osanud oodata. Appi tõttavad teisipäevanaised, kelle jaoks on väljasõit vaheldus argipäeva ja väike värskendav seiklus. Segadust seltskonda puistab üks sümpaatne kuid kahtlane mees, kes mõjub nagu kukk kanakarjale: nood ajavad ennast puhevile ja õhevile, et selle kuke tähelepanu pälvida. Siiski ei mõtle kõik tüdrukud mehele kuldset kuud selga, mõni neist kerib peas ikka päris  kurjakuulutavat stsenaariumi.

See pudru ja kapsaste raamat on vägivallatu, kerge, helge ja muretu lugemine. Autor ei ole loodud tegelastele ühtegi häda külge pookinud, igal tegelasel oli vaid miski väike mure, mis neid õige pisut häiris.  Kirjeldatud maakoht mõjub idülliliselt, härra "kahtlase" mängutoomine püüab ka veidi põnevust üles kruvida, kuid see  kruvimine siiski erilist pinget ei loo ja näib pigem läbinähtav. Siiski on lugu eluline ja selgub tõsiasi, et oma elule peab vaatama mõnikord distantsilt, et siis taas uuesti edasi rühmata.

Kerge ajaviite romaani tegevus toimub suvel ja raamat sobib suviseks kergeks rannalugemiseks, näiteks.

Päralejõudmine pole enamat kui lühike kohalviibimise silmapilk, enne kui saatus sind edasi lükkab lk 55

Raamatust on olemas ka film.

Kirjastus: Varrak

228 lk

Lugemise väljakutse 27. teema: raamat kit´rjastuse Varrak sarjast "Ajaviite romaan".