Klaaslaps
Väikese kõhklusega valisin lugemiseks Maarja Kangro „Klaaslapse“ - kartsin, et loetu häirib mind, jääb painama ja
mõjub äkki liiga masendavalt. Siiski sai uudishimu võitu ning ei kahetse
sugugi, et sellise valiku tegin.
„Klaaslaps“ on autori ühe väga
valusa lehekülje avamine tema eluraamatust: naise ilmajätmine emastaatusest.
Kõik kannatused, tundmused on olnud päriselt, seega on see ka väga aus raamat,
välja kisendatud-tiritud sügavaimast sisemusest, raputades soola oma enda
haavadele. Eks ka teiste haavadele, kes on olnud analoogses olukorras, ja ka
neile, kelle tajud on teravdanud mingi muu pöördumatu jama pärast, kes hüüavad
ahastades: miks mina.
Kõik õunapuud ei ole samuti
viljapuud, mõni neist kasvatab külge küll mõne väikese vissi, kuid õunaks see
ei saagi, enne laseb puuke selle lahti ja see väikene ubin potsatab maha.
Viljakandja ei ole loodud oma vilja kandma. Selline on loodus, mis ei ole meile
alati ootuspärane. Aga mõistus tegelikult ju tõrgub vastu võtmast seda määratut,
ja kaotusvalu valutav naine näeb, tajub ja paneb tähele ümbritsevat hoopis
teisiti: teravamalt, masohhistlikumalt.
Võib ju lohutuseks öelda, et ka raamatud
on nagu lapsed, tükike iseendast, aga
mis lohutus see ikka on.
"Ta nimetaski meid niimoodi.
Ema ja isa. See oli esimene ja võib-olla ainus päev mu elus, kus mind emaks
nimetati. See oli minu emadepäev."
See raamat raputab ikka
korralikult läbi, ja paneb lugema vaatamata sellele valule ja lohutamatusele.
Väga võimas, julge ja … tegelikult jääb sõnadest puudu. Vaatamata sellele, et
endal analoogseid kogemusi ei ole, puudutas see lugemine mind väga.
Kirjastus: Nähtamatu Ahv
205 lk
No comments:
Post a Comment