Tee vaikusesse

Raamatuid on ilmas rohkesti: igal oma tegu, oma nägu ning vanustki omajagu. Uuemad neist on õnnelikumas seisuses - asuvad nad ju tähelepanu keskpunktis, kuid vanakesed vaesekesed jäävad vaikselt kusagile riiulinurka konutama, tolmu koguma ning saavad heal juhul vahest harva inimese käest pai. Halvemal juhul sedagi mitte. Mul on alati kahju neist vanadest raamatutest, mida keegi ei vaja. Mõistusehääl ütleb küll, et sellist rohkust ei jõuagi keegi lõputult lugeda-paitada, südamehääl kõneleb aga seda kahjutunde keelt.

Üks selline vanake „Tee vaikusesse“, mille autor on  Edgar Kask, sattus minu lugemislauale. Raamat on ilmunud 1977. aastal ja on autori mõtisklused rabaelust Muraka soostikus. Need lühikesed lood on ühe mehe mõttekäigud loodusest, vaikusest, üksindusest ja harjumisest sellise vaikeluga. Paigas, kus teisi inimesi ei ole, on iga linnukegi üksinduse peletamiseks abiks ja loodus pakub omajagu seltsielu. Kuid räägib ka huntidest ja karudest, kotkastest, kes olid ohustatud liigina kirjas juba toona ning inimese mõtlematutest tegudest looduse vastu. Ning ka uuega kohanemisest ja et ühe lõpp toob alati kaasa väikese nukrusenoodi.

Koos petrooleumi kadumisega kadusid aga laualt ja seintelt pehmed varjud. Varem salapärasena tunduv kisti otsekui alasti. Kuid üks katmata asi ei olek kunagi nii ahvatlev, kui on seda aimatav. Hämarate varjudega on ju seotud nii palju kauneid mälestusi. Lk 14

Tee vaikusesse on armas ja väike raamatuke, mida sobib praegusel aastaajal, mil loodus on unefaasis, lugeda väga hästi. Kuid väga õige oleks seda raamatut lugeda ka enne rabasse minekut. Raamatus on palju loodus- ja meeleolufotosid ning tekst on armsalt lüüriline.

Olin sellisest päikeseloojangust unistanud aastaid. Värvide sädelust vaadates kadus väsimus ja selg vastu rabamändi, vahtisime taevast ning hämarduvat raba selle all. Oli see tasu raskete päevateekondade eest? Teadsin, et selliseid päikeseloojanguid on olemas, uskusin seda ja nüüd oli ta käes! Võtsin ta kaasa ja panin teiste omataoliste juurde. Harulduse haruldaste sekka. Teadmisega, et täpselt sellisena ei kordu ta enam kunagi, sest järgmine kord ei ole me enam need, kes oleme täna. Lk 59

Fotod raamatus on samuti Edgar Kase looming. 

Minu lemmik foto! Kaduvad hetked. Möödunut ei saa tagasi. Näiteks eilset ilusat päikesepaistelist ilma. lk 16-17

Kuidas sattus hea kaamera sügavas nõukaajas Edagari kätte?
See olevat juhtunud 1970ndatel, kui Heino Tedre juhitud looduskaitse- ja metsamajanduse ministeeriumil õnnestus põdraliha Rootsi müüa. Valuuta eest hangiti Husqvarna saage, hulk kroone jäi aga üle. Selle eest osteti Hasselblatti fotoapraat, mida toonane peamelioraator Edgar Kask enam käest ei pannud, muudkui pildistas.
Edgar Kase, nüüdseks manalamehe, „Tee vaikusesse” võiks olla raamat, mis sügisõhtul kätte võtta, kui rabamatkade plaane teha. Selle trükiarv oli 25 000. Kel veel ei ole, leiab, sest kuskil pööninguvirnas seda ikka leidub, Raamaturott teab.

Kirjastus: Eesti Raamat

64 lk