Jumalate aritmeetika

Katrina Kalda on eestlannast prantsuse kirjanik, „Jumalate aritmeetika“ on teine tema romaan, mis on ilmunud eesti keeles. Ma ei tea kas on kummaline, et nii Eesti-teemaline raamat on kirjutatud esmalt prantsuse keeles, kuid selle loo mõistmine eeldab veidi taustateadmist küll.

Selles raamatus on tükike meie isamaa ajalugu, mis kätkeb endast juuniküüditamist ning jõuab välja tänapäeva. Peategelane Kadri on emigreerunud nõukaaja lõpul Prantsusmaale. Pärast vanaema Eda surma hakkab noor naine huvi tundma suguvõsa elusaatuste vastu. Ja need elusaatused on põimunud ajastuga, mis määras vähemalt ühe põlvkonna jagu Eesti rahva elude loo.

Kadri päevik vaheldub vanaema sõbranna Liisi, kes oli üks tuhandetest juuniküüditatutest,  kirjadega. Neist Kadri päevik on tagasivaade oma esivanemete eludele, suhetele ning mõjus  kontrastina kahe maailma vahel: Siber, kus ei olnud kübetki halastust, ja muutlike oludega meie maa, kus sai probleemiks sageli sisemine äng, selline tähi-tähi, mis näib selle halastamatu maailma kõrval oluliselt ilusam.

Kuna raamat on õhuke ja sisaldab endas üsna laia temaatikat, siis jäävad paljud seigad pisut õhku, järelemõtlemiseks, juurdlemiseks. See lugu ongi pigem katked päevikupidaja siseheitlustest ja suguvõsa minevikust. Üldine alatoon on pigem nukralt raskemeelne. Heitlikus nõukogudeajas ei olnud just kõik kena, kuid minu mälus on raamatus loodust pisut helgem pilt. Ka ettekujutus Pariisist on ilusam, kui raamatus on kirjeldatud: ikka eeldame, et mujal on parem. Kuid ei võta see muu maailm neid minejaid avasüli vastu, ei neid, kes on läinud vabatahtlikult ega ka neid keda on viidud sunniviisiliselt.  Siiski muutuvad Liisi kirjad aegamisi lootustandvamaks, sedavõrd kui palju kasvab minategelase sisemine äng ja meeleheide.

Kuna raamatus on mainitud konkreetselt seotust Pärnu-Jaagupi ja Kangru külaga, siis oleks põnev teada, kui palju on see lugu autobiograafiline. Mulle väga meeldis, et raamatus on tabatud paljusid väikeseid  nüansse, mis annavad iseloomu tegevustele, sündmustele, inimkäitumisele. Näiteks tamarisk, mis pidas vastu ületalve kõige kiuste, seni kuni oli inimene, kes oli oma olekuga üle oludest, kõigi kiuste.

Just elu on see, mida me ühtepuhku välja laename, olemata viimaks kindlad, kas see ikka oli meie oma või kas see enam meile kuulub. Lk 112

Kirjastus: Varrak

176 lk