Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust

Olen palju kiidusõnu kuulnud Frederik Backmani romaani „Mees nimega Ove“ suunal, kuid millegipärast ei ole raamat minu lugemislauale jõudnud. Kui taaskord oli võimalus valida Varrakult lugemist, siis otseloomulikult jäi pilk peale Backmani veidra pealkirjaga raamatule „Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust“. Mida üldse võiks oodata sellise pealkirjaga raamatult?! Minu lootused olid autori populaarsusel, mis muidugi ka seekord alt ei vedanud.

Kui jutustada, millest see raamat kõneleb, võib isegi kergelt hätta jääda, sest konkreetset ja ühte kindlat lugu siit ei hargne, vaid see on paljude lugude meeldiv kompott. Siiski on raamatul nimitegelane Elsa, kes on peaaegu kaheksa aastane terane ja isemoodi tüdruk, ja muidugi tema vanaema, kellel vanust seitsekümmendseitse. Koos moodustavad nad ühe ütlemata armsalt lustaka, üleannetu paari. Sest ka vanaema ei ole tavaline. Ei ole ju harjumuspärane vanaema, kes ropendab nagu voorimees, teeb hulle tempe ja käitub pealtnäha täiesti vastutustundetult. Vanaema on Elsa üks ja ainus kindel sõber, neil on oma salajane muinasjutumaailm, mille keelt mõistavad vaid nemad kaks ning mis on nagu pelgupaik halbade tunnete eest pärismaailmas. Muidugi ei saa nii üleannetu vanaema surra enne, kui ta ei ole korraldanud armsale lapselapsele seikluse. Nimelt peab Elsa kohale viima vanaema vabanduskirjad naabritele, kes on samuti pealtnäha ühed iseäralikud tegelased.

Nii et see raamat jutustab tegelikult tavalistest eludest, millest iga üks on kordumatult eriline. Ning ka probleemid on tavalised: surm, vanemate lahutus, kasvamine kasuvanemaga, uue pereliikme sünd, hakkama saamine naabritega ( küllap on igas trepikojas olemas naaber, kes teab kõige paremini, kuidas asjad peavad toimima, sest me ei ole ju mingid barbarid) on elu osa.  Kuid see kõik on armsalt ülevõlli keeratud. Seega ühel hetkel oled kurb, sest ainsa sõbra surm on lohutamatult kurveim asi maailmas, kuid teisel hetkel naerad südamest, sest on ju konkreetsete ühiskonna moraalinormide eiramine pigem naljaks.

Tegelikult võiks seda raamatut nimetada ka trepikojaromaaniks, sest vanaema kirjad on adresseeritud ühe trepikoja isemoodi inimestele ning ühtlasi lahatakse trepikoja elanike elude saatuseid. See, mis teeb pealtnäha iseäralikud iseäralikuks, ei olegi teps mitte iseenesest mõistetav, sest loodusõnnetused, sõda, haigused ei ole vaba valik, vaid on pigem ettemääratus, ning lõpuks selgub, et pealtnäha iseäralikud inimesed ei ole üldsegi mitte nii iseäralikud. Mõnikord on vaja teada tausta selleks, et mõista!

Mingis mõttes kvalifitseeruks raamat ka lasteraamatu alla, sest siin on tavamaailm segunenud väljamõeldud maailmaga ning ka probleemidele on vaadatud lapsetasandilt, väga terase ja taipliku peaaegu kaheksese tasandilt. Nii et tegelikult oleks väga tore, kui mõni väga terane ja taiplik lapski selle läbi loeks. Oleks kindlasti inspireeriv talle. Kummaline on see, et ise ma tavaliselt väldin muinas- ja pärismaailmaseguseid raamatuid, kuid selles raamatus on see muinasjutuline fantaasia kuidagi väga mulle kohandatud, ning mõjus pigem kaitsekilbina välisest maailmast tuleva eest.

Alati mõjuvad väga innustavalt ja armsalt raamatud raamatute sees. Seda enam, et Elsa terasuse, fantaseerimisoskuse ja osavõtlikkuse võib kindlasti panna lugemuse arvele. Pärinesid ju Elsa teadmised suuresti „Vennad Lõvisüdamed“, „Harry Potteri“ ja Vikipeedia lugemisest.  …kui keegi kingib sulle raamatu, siis pead sa tegema näo, et sa pole seda lugenud. Sest tõeline kingitus on võimalus lugemiselamust kinkida, mitte võimalus seda saada lk 202

Nagu ütleb ka raamatu annotatsioon, on tegemist tavalise romaaniga isemoodi inimestest või siis ehk ka vastupidi. Ja nii see kõik tegelikult kõlaski, kord üsna tavaline ja siis totaalselt ebatavaline. Kord täiesti realistlik ning samas väga muinasjutuline. Kord pisarateni liigutav ning samas pisarateni naerutav. Helge ja valus ühteaegu. Jabur ja elujaatav. Kohe kindlasti kannab vanaema siin kõikide laste unelmate vanaema tiitlit, sest kellele ikka meeldiks tavaline, kui kord oled lugenud ebatavalisest. Ja kes vastu vaidleb, on tõesti loll nagu lauajalg lk 348 😂

Üle ega ümber ei saa ka autori tänusõnadest: 

Astrid Lindgren. Kes õpetas mind lugemist armastama.

Kõik minu lapsepõlve raamatukoguhoidjad. Kes nägid kõrgust kartvat poissi ja laenasid talle tiivad. lk 348

On ju armas 💗

Vanaema privileeg on see, et ta ei pea kunagi näitama oma lapselapsele, mis inimene ta enne vanaemaks saamist oli lk 106-107

Kui esimeses vaatuses ripub seinal püss, siis peas sellest enne viimase vaatuse lõppu pauk tulema lk 304

Kirjastus: Varrak

348 lk