Kriidimees

 

Kui äsja loetud „Ohvriraba“ äratas kõik rabamälestused, siis „Kriidimees“ elustab osakese lapsepõlvest. Vaevalt on olemas last, kes kriidiga kriipsujukusid ei oleks joonistanud. „Kriidimees“ omab juba pealtnäha sellist faktorit, mis kutsub lugema. Raamatu autorile C. J.  Tudorile on see esimene raamat.

Tegevustik raamatus toimub erinevatel ajastutel: 1986 ja kolmkümmend aastat hiljem. Neist esimesel on Eddie ja tema sõbrad 12-aastased. Neil on oma kamp (neli poissi ja üks poisilik tüdruk), oma territoorium, kus nad oma päevi veedavad ja ka oma märgisüsteem, milleks olid kriidiga joonistatud kriipsujukud. Kui kriipsujuku juhatab nad laibani, on selge, et kriidimehike on kaaperdatud ning keegi soovib neile midagi öelda. 2016. aastal elustab lapsepõlvemälestuse postkastist leitud kriidijoonistus. Eddie rahu on rikutud ning juba unustatud sündmused ärkavad ellu ja otsivad lahendust.

See lugu võikski olla nagu Tom Sawyer või mõni muu selline, kus poistekambal on oma tähtsad teod ja üleannetused, kui ei oleks laipasid ja koledaid saladusi. Ja saladusi siin jagub. Ilmselt ei ole ükski lugeja jätnud välja kirjutamata tsitaati: Saladused on nagu perse. See on kõigil olemas. Asi on lihtsalt selles, et mõnel on see mustem kui teisel lk.157.  Kusjuures see tsitaat on ikka väga täpne, sest Eddie saladus oli uhh kui kole saladus, rõve, maniakaalne. Mainin siiski, et tapja ta ei ole ja kõik saladused saavad ammendava vastuse. Palju on selles loos dementseid, s.t  kui oli eakas, siis kimbutas kohe ka dementsus.

Aga muidu oli lugemine elamus, millel olemas omamoodi puänt ja hoogne, aimamatu sisu. Oli päris tegemist kohe, et argitoimetused lugemise kõrvalt tehtud saaksid. Vastupidine variant, et argitoimetuste kõrvalt lugeda jõuaks, ei tule siin kõne allagi, sest põnev oli algusest lõpuni. Põneva õudusfilmi saaks selle raamatu põhjal ka. Kindlasti on analoogseid filme ka olemas. Palju oli raamatus mõttekäike, millele kahe käega alla kirjutaks ning palju oli ka selliseid mõtteid, mida võibki võtta tsitaadina.

Lapseeas on mõtted nagu tuulde külvatud seemned. Mõnest ei saa asja. Mõne viib tuul minema, need unuvad ja neid ei mainita enam kunagi. Teised ajavad juured alla. Nad uuristavad endale teed, nad kasvavad ja levivad. Lk 65

Päris sõbrad on olemas kõigest hoolimata. Päris sõbrad on inimesed, keda sa võrdselt armastad ja vihkad, aga kes on sama lahutamatu osa sinust kui sa isegi lk 207

Kui vanemaks saad tõmbub su maailm kokku. Muutud Gulliveriks oma isiklikul liliputtide maal lk 211.

Autorist on kirjutanud veidi Jaan Martinson oma blogis. Tundub väga põnev persoon olevat ja minul oli ka lugedes tunne, et loen mehe kirjutatud raamatut. Aga tuleb välja, et kirjanik on päris ehtne naine.😉

Kirjastus: Varrak

269 lk