Nelja tee rist
MÔnikord on hea, kui juhtud teiste
jutte pealt kuulama đ. Mina kuulsin kĂ”rvalt ĂŒhte raamatusoovitust ja see soovitus Tommi Kinnuneni debĂŒĂŒtromaan „Nelja tee rist“
on nĂŒĂŒd ka lĂ€bi loetud. Ilma selle
vÀikese seigata oleks vÔib olla lugematagi jÀÀnud. Igatahes on mul
hea meel, et ĂŒks hea ja kĂ”nekas raamat on taas minu lugemislaual olnud ja
kindlasti minusse ka oma jÀlje jÀtnud.
Raamat viib meid 19. sajandi
lĂ”pu Soome ja tegevus jĂ”uab lĂ”puks vĂ€lja pea tĂ€napĂ€eva. See on ĂŒhe perekonna
lugu, mis on jutustatud nelja erineva tegelase lÀbi. Esimese lugu on Àmmaemand
Mariast, kes mĂ”jub igas mĂ”ttes oma ajast eesolevana. Teine lugu on Maria tĂŒtar
Lahjast, kellel on pealtnĂ€ha kĂ”ik Ă”nnelikuks olemiseks olemas, aga „pealtnĂ€ha“
on vaid fassaad. Seevastu kolmanda loo keskmes olev Lahja minia Kaarin pĂŒĂŒab
leida lepitust enda ja teistega. Neljandas loos on Lahja abikaasa Onni, kes ei
taha olla selline nagu on loodud ning on sunnitud elama vales.
Neli elu ja kolm erinevat ajastut.
Selles raamatus on nelja inimese lood
elu ĂŒlesehitamisest, valikutest ja ka loobumisest. Ăksildus, oskamatus oma
lĂ€hikondsetega suhelda, vana ju uue kokkupĂ”rge, kus ĂŒks pĂ”lvkond ehitab ja
teine lammutab selleks, et ehitada oma ajale kohaselt, on osa mÔjuvatest
teemadest. Kindlasti on see raamat ka kitsarinnalisusest, mida on ette nÀidata
igal ajastul. Iga lugu on omamoodi eriline
ja mÔjuv. PÀris palju rÔhku on pandud
detailidele ja sellele, milliseid valikuid tehakse asjaolude tÔttu. Eriliselt
kriipis Maria loos, kuidas ta paitas
viimast korda oma kassi, et see siis vastu seina surnuks lĂŒĂŒa, sest oli sĂ”da ja
tuli Àra minna, kuid kassi kaasa vÔtta ei saanud, samas palmipuule pandi enne
minekut mitu korda vett, mis pikendas selle palmipuu elulootust.
„Nelja tee rist“ on raamat,
kus kibestumust ja kurbust on rohkem kui rÔÔmu, kuid sellegipoolest meeldis mulle
see lugemine vĂ€ga. Meeldis see rĂŒtm, see fragmentaarsus, see meeleolu ja raamatu
pikkus. KÔige enam lÀks mulle hinge Onni
lugu, aga ka Lahja lugu, sest Onni oli selline looja poolt loodud, mis sellest,
et sellega oli tal ka endal raske leppida. Kuid Lahja oli selline Onni pÀrast. Ja
Kaarina oli selline Lahja pÀrast. Tahestahtmata lÀhedaste kÀitumine mÔjutab
rohkem, kui seda ise arvame ja teinekord ka rohkem kui me soovime. PÔhjamaa
inimesed hoiavad oma mĂ”tteid ja tundeid endale, mĂ”istmata seda, et ĂŒtlemata
sÔnad ja rÀÀkimata tunded vÔivad olla probleem samavÔrd kui oskamatult vÀljendatud
sÔnad. Ja vaikimise taak mÔjub, mitte ainult vaikijatele, vaid ka nende
lÀhikondsetele.
Inimene suudab korraks isegi
nagu kaalikas maas vedeleda, kui ta teab, et asjad lÀhevad paremaks. Lk 235
Parem mitu korda andeks
paluda kui ĂŒks kord palumata jĂ€tta lk 235
Kirjastus: Varrak
Sari: Moodne aeg
257 lk
No comments:
Post a Comment