Minu Pärnu

 

Minu Pärnu kutsub nostalgialainele. Piret Tali kirjeldab selles raamatus oma lapsepõlve Pärnut ja ikka tänast Pärnut ka. Kõigil tema-aegsetel ning ka pisut vanematel ja noorematel on selles raamatus palju äratundmisrõõmu ning väikene nukrusenoot jääb ka helisema kunagi olnud rohelisema rohu pärast.  

Piret Tali näeb Pärnu elu samavõrd distantsilt kui on ka kohalik ja sellepärast on tema versioon Pärnust kindlasti külluslikum, kui põlisel olijal. Rõõmu-, ilu- ja murekohad on kõigile rohkem Pärnuga tuttavatele tuttavad. Raamat algab väga mõnusa meeleoluga, nii et reaalselt kujutadki kõike seda väikekodanlikkust, neid supitirinaid ja munapeekreid ning daamikesi kübaratega, ette. Minu arvates raamatu lõpu poole väsis pisut see meeleolu ära ning lõpuks jäid lihtsalt teemad, mis Pärnu puhul veel käsitlemist vajasid.

Aga on suvi ja kes ei ihkaks suveks Pärnu. Nii et kellel päriselt Pärnusse ei ole võimalik minna, see saab seda teha raamatu kaudu. Vähemalt saad aimu, mis tunne on neil Pärnusse tõtlejatel.  Oivaliselt sobib raamat rannas lugemiseks, nii formaadilt kui sisult. Oleks ju tore vaatepilt, kui rahvas Pärnu rannas loeb raamatut pealkirjaga  „Minu Pärnu: suvitajaks saamine“. 😃

Kirjastus: Petrone Print

343 lk