Naisekäe puudutus

Leelo Tungla lapsepõlveloolise triloogia kolmandat osa ootasin väga, sest kaks esimest osa on ammu loetud ning kinos ka film nähtud. Leelo Tungal on nii armas inimene, et kõik, mis ta enda ümber loob, on puhas kuld.💖

Kolmandas osas jätkub väikese Leelo memmeootuse aeg. Aeg on juba veidi lahustanud memme mälestust ning tüdruku ellu tuleb pisut rohkem naisekäe puudutust. Nimelt on saanud ka Tata aru, et terane tütreke vajab rohkem järelevalvet, naiselikku hoolitsust ja õpetust. Järjepannu saabuvad hoidjatädid Juuli ja Betti, ning oma entusiastliku hoole ja toimekusega toetab ka tädi Anne. Stalinistliku režiimiga oldi selleks ajaks juba sedavõrd harjunud, kuivõrd üldse saab harjuda hirmuga. Seevastu Stalini surm loob uue lootuse ja argiväljendite hulka tekib sõna: amnestia. Hakatakse memmet koju ootama. Pärast pikaajalist eemalviibimist on ootuski veidi hirmus, sest pole ju teada, kas mälupildis olev memme lõhn, juuksed, naeratus on oodatuga sarnased.

Tahestahtmata, kui on nähtud film ja loetud raamat, tekib väikene võrdlusmoment. Seekord tunnen, et film on pigem eemalseisev raamatust. Sest raamat on ikka väga detailne: lapse mõttemaailm, need värvid, tundmused, ootused ja lootused on raamatus väga ehedad. Film meeldis ka, aga ta oli pigem ülevaatlik ning annab kergelt aimu, millest võiksid raamatud jutustada.  Kuid filmi mõju oli muidugi ka lugedes olemas, sest Tata sai endale automaatselt Tambet Tuisu ja väikene Leelo Helena Maria Reisneri näo. 

Kirjastus: Tänapäev

253 lk