Kirjad Samile

Vahelduseks on tore lugeda kirju. „Kirjad Samile“ pärinevad Daniel Gottliebi sulest ja need on vanaisa kirjad lapselapsele.

Nii vanaisa kui lapselaps ei ole päris tavalised: vanaisa on aheldatud ratastooli ja lapselapsel on diagnoositud autism. Nii on, et mõnikord annab elu ette mittesoovitut. Aga kui nii on juhtunud, siis jääb vaid lootus ja võimalus võtta olukorrast parim.  Ka vanaisa kirjutabki neid kirju lootuses, et ühel päeval ehk loeb tema lapselaps neid. Ta jutustab oma lapsepõlvest, perest ning teeb seda siiralt ja mõtlemapanevalt. Muuhulgas räägib ka sellest, kuidas mõista ja mõtestada autismi, milliselt tasandilt näeb autist maailma. Neis kirjades on hästi palju mõistmist, lootust, kuid ka õpetussõnu.

Mõtlen, et selliseid kirju võiksid kirjutada kõik emad-isad, vanaemad-vanaisad oma lastele, lastelastele. Sest päevad veerevad nii kiiresti ja sageli ei ole aega mõelda ega öelda. Ning noor olles ei taipa veel küsida ja ei oska aru saada, et teada saamine võib jääda lootusetult hiljaks, kui seda õigel ajal ei tee.

Mina oleksin küll tahtnud lugeda oma vanaisa-vanaema või isa-ema kirju mulle.

Väga südamlik lugemine!

Kirjastus:  Eesti Päevaleht

189 lk