Hundirada

„Hundirada“ on Katrin Johansoni kolmas raamat. Minuga on läinud nii, et olen lausa teadlikult valinud tema raamatuid. Sest debüütromaan meeldis mulle väga ning võib öelda, et on tekkinud väike huvi, kas järgnevad jätavad sama tunde.

Teppo elutee viib ta tööle üksikule järvesaarele. Erakliku olemisega mehele on selline olemine üsna meeltmööda, sest eelnenud elus on toimunud asju, mille elaks võimaluse korral ehk pisut teisiti. Pärast järjekordset sadamakõrtsi külastust kulgebki elu teisiti, sest mehe juurde satuvad elama võõras naine ja tema väike tütar. Sellest üürikesest kooselust, mis sündis peamiselt jäävangistuse tõttu, saab mees endale kasulapse, väikese Sasha. Tüdruku ema on kõndinud mööda jäärada igavikku ning teave lapse tausta kohta on mehel peaaegu olematu. Kui ühist eluvankrit hakatakse vedama koos Ursulaga, leiab viimane väikese sedelikese puudulike andmetega, mis viib neid Sasha juurtele lähemale...

Selline tutvustus isegi sobiks ühele põnevikule. Kuid tegelikult on "Hundirada" pigem rahulikult hargnev, mõtliku loomuga, pisut sünge lugu. Tegelasi, kellele keskendutakse, on siin mitu. Kord on see Teppo lugu, siis Ursula, ka Aleks on oluline tegelane. Kui esialgu näis suund olevat vaid Sasha päritolule, tema kummalisel kombel kadunud emale, siis loo edenedes kadus tähelepanu emalt sootuks ning need juured, mis Sashat igatsevalt köitsid, näisid olevat hoopis kodutalus. Ilmselt ei olegi oluline päritolu, vaid see paik, kuhu kinnituvad  hing, mõtted ja meel. Siis tundus, et oluline tegelane on Gregor, kust viiksid niidiotsad kas Sasha rahvuse või mingi muu kuuluvuse juurde. Kuid ka otseselt nii see ei läinud. Lugeja mõtteid suunatakse selle mitte just mahuka raamatu juures korduvalt uutele radadele.

Minu jaoks on „Hundirada“ eelkõige ühe noore naise kujunemise lugu, kus teemaks on suhted iseenda ja teistega, püüd mõista iseennast ja teisi ka. Sest raske on mõista teisi, kui sa endastki aru ei saa.  Juurte otsimine muuhulgas ikka ka, kuigi mulle tundus, et siin huvitas Sasha päritolu teisi lähedasi rohkem.

Mulle meeldis see lugemine, sest autori käekiri on eristuv, lugu on omanäoline, kohati lüürilinegi ning kirjutatud on mingi seletamatu igatsuse tundega. Inimene kogu oma keerulisuses on hästi lahti harutatud. Lugu lendleb üle aastate, kombates üksikuid perioode, kuid sellegipoolest jääb kujutluspilti nagu terve nende elu. Ootamatud mõttekäigud tagavad ka teatava pinevuse, sest raamatus ei ole midagi etteaimatavat. Ning lisaks on tegelased, kes sümpatiseerivad ja hästikirjeldatud paigad, mis mõjuvad tuttavlikult koduselt.

Kui nüüd võrrelda autori eelmiste raamatutega, siis debüütromaanile jääb ikkagi esikoht minu isiklikus tema raamatute edetabelis. Kuid „Hundirada“ on astunud kohe kindlasti selle kandadele. Jään uusi lugusid ootama!!!

Õnned ei ole võrreldavad lk 181

Aitäh kirjastus: Varrak

223 lk