Ohvriraba

Rabas on alati midagi nõiduslikku, pisut hirmutavat, kuid siiski ligitõmbavat ja aeg-ajalt tekib tahtmine minna seda kõike vaatama. Seekord valisin raamatu lootuses seda salapära ja müstikat kogeda läbi raamatu ja Susanne Janssoni „Ohvriraba“ seda kindlasti pakkus. Tegemist on taas kord ühe väga õnnestunud debüüdiga.

„Ohvriraba“ sündmustik viib väiksesse rabaäärsesse külla. Küla ise meenutab veidi tontlikku, mahajäetud majadega rõõmutut paika, kus elavad veel vaid mõned pealtnäha kummalised inimesed. Lisaks liigub kohalike seas legend kõrval asuva raba ohvriandide saamise lembusest. Sinna külla on tulnud doktoritöö jaoks märgala uuringuid tegema Nathalie, kes püüab oma elu ja mõtted täita tööga, mis sunnib tegelema arvude, tabelite, mõõtmiste ja proovide tegemisega. Siiski saab üsna pea selgeks, et ta on tulnud ka mingit selgust saama, mis on just selle paiga ja tema perega seotud. Kui Nathalie leiab rabast teadvusetu meestuttava, selgub tõsiasi, et midagi selle küla, nende inimeste ja raba juures on valesti. Kas on kellegi kuritegelik käsi mängus või nõuab raba tõepoolest ohvreid. Igatahes algab uurimine. Uurijateks on lisaks politseile tarmukas fotokunstnik Maya, kes töötab ka politseifotograafina, ja muidugi harutab tekkinud niidiotsi ka Nathalie.

Väga põnev raamat, mis esialgu kriminaalne ei näigi.  Siiski see müstika ja salapära, mis on kantud edasi läbi rabakirjelduste ja samuti läbi Nathalie sisemiste heitluste, hoiab üsna tugevasti ohjes. Seda enam, et laipu lisandub loo arenedes ribu-rada-pidi. Samas vaatamata sellele, et kahtlusaluseid näib olevat, sellist hirmu ei teki, et kurjategija on kohe käeulatuses ning tulevad uued laibad. Pigem juhatavad kõik jäljed möödunud  aegade taha.  Selgus nii kurjategija, ohvriraba kui Nathalie lapsepõlveloo kohta saabub pikkamisi. Vihjed tõesuunas on siin eksitavad ning keeruline on ära arvata, kes milline tegelane tegelikult on. Ja  need vihjedki liiguvad mööda erinevaid tegelasi ja lõpuks tunduvad kõik kahtlased. Natuke lootustandvat armastust on siin ka.  Eks inimhing ongi keeruline konstruktsioon, keda kujundavad nii paljud asjad. Ka sügavast uskumusest võib nii mõjutatud saada, et lõpuks ei saagi aru, mis on tegelik ja mis fantaasia vili. Ja küllap on veidike müstika- ja legendiusku täiesti uskmatutegi hulgas.

Üks suur ja omaette tegelane on siin kindlasti ka raba, sest kujutluspildid rabast on lugedes kogu aeg silme-ees. Hirmus ja ilus raba, samas suursuguselt õudne ja maaliliselt müstiline, kes on kui janunev täitmatu mülgas uute ampsude järele. Ja seda janu aitavad kustutada ainult ohvrid, olgu ohvriteks siis linnud, loomad või inimesed. Üsna kõhe oli lugeda: rabasse läks Nathalie üksinda, läks Maya üksinda.  Rabasse ei taha ma kunagi üksinda minna, sest tunnen aukartust suurema, tugevama ja võimsama ees ning olen enese vastu usaldamatu. Rabas pead sa olema kerge nagu baleriin, on mul meelde jäänud Fred Jüssi ütlemine filmist „Laanetaguse suvi“.  

Kui üks välismaine autor mainib kasvõi vaid korraks kedagi-midagi, mis on Eestiga seotud, on äratundmisrõõm eriti suur. Selles raamatus esindab Eestit Arvo Pärdi „Für Alina“.

Pärdi muusika kehastab seda, millest lähtub igasugune andekas kunst: vaikivat juuresolekut. Ajatut olemist. Inimese sisemist ruumi - äratundmist Pärdi loomingu toonidevahelises tühjuses. Ta mõtles sellest kui eimiskist. Lk 115

„Ohvriraba“ on väga põnev, ilus ja hirmutav, hoogne lugemine.

Kirjastus: Varrak

280 lk

Kui sa väidad, et miski, millest sa tegelikult midagi ei tea, on väljamõeldis ja hullumeelsus – siis mängid sa temaga samal väljakupoolel. Te olete ühes meeskonnas lk 153