Keldritäis sajarublalisi

Toomas Mikkor on kirja pannud ilmselt enda raha „tegemise“ lood. Humoorika ja väljakutsuva pealkirjaga raamat kutsub lugema ning ühtlasi ka mõtlema oma esimestele rubladele.

Kokkupuude rahaga algab lapsepõlves ja nõukaaegsetele lastele tekkisid esimesed rublad tavaliselt kõblates midagi. Toomas kõplas rediseid. Raamat algab muhedalt ja mõnusalt hoogsalt. Üsna parasjagu ülevõlli keeratud juhtumised on piisavalt naljakad ja mitte ainult naljakad, sest mainitud on ka igale teole järgnenud õppetunnid. Seda küll vaid lapsepõlvelugudel, mis oli minu jaoks parim osa raamatus. Äratundmisrõõmu selles osas oli parasjagu.

Kas edasisest äritegevusest ei olnud enam midagi niipalju õppida või …, igatahes see õppetunni rida katkes lapsepõlve rahateenimiste lugudega. Või ei katkenud… ja jäi minu silmis kahe lehe vahele. Sest tuleb tunnistada, hoo ja vaimustusega alanud raamat muutus lõpuks liiga pikaks jauramiseks. 536 lehekülge on peaaegu juba nagu pool piiblit ja kõik need sehkendamised Tondi, Veltsi, Viksi, Kukkulinnu ja teiste seltsimeestega, tüütasid lõpuks ära. Ehk siis teisisõnu, seda nõuka-aegse ärieluga seotud jamamist oli minu jaoks liiga palju. Pärast poole raamatu läbi lugemist muutusid mõtted ja teod kordavaks. Kuigi tuleb tunnistada, et mõttelend ja seoste loomise oskus on autoril väga hea. Ning nõuka-aja ärikaelu on ju ka omamoodi osa Eesti lähiajaloost. Sellises ülevõlli ilustustega kirjapanduna on sellest kindlasti palju lõbusam lugeda, kui mingit kuiva faktiraamatut. Aga jah, ilmselt ei olnud ma sihtgrupp. Kui kuidagi lahterdada, siis pigem on see raamat üks lahe meestekas.

Viimaselt lehelt leidsin pärli, mis haakub ka minu lugemisvaliku läbikukkumisega. Läbikukkumine pole häbiasi. Häbi on see, kui ei üritagi. Lk 536

Kirjastus: Tänapäev

536 lk